Põlisrahvaste loodusesuhe �versus progressiusk
HENDRIK RELVE
maailma- ja mõtterändur
KÜSIMUSE PÜSTITUS
Eestlased kuuluvad selle kuldse miljardi hulka inimkonnast, kes elavad heaolu ühiskonnas.
Teisisõnu on see ühiskond, kus inimeste heaolu mõõdetakse peamiselt selle järgi, kui palju igaüks suudab toota ja tarbida.
Viimastel aastatel on aina tungivamalt kuulutatud vajadust rohepöörde järele. MISKI ON MÄDA TAANI RIIGIS
Aastakümnete jooksul olen oma ilmarännakutel kokku puutunud kümnete PÕLISRAHVASTEGA, kes elanud väga pikalt üheskoos loodusega nii, et nad seda nässu pole keeranud. Kuidas see neil on käinud? KAS MEIL ON NEILT MIDAGI ÕPPIDA?
TOON MAAILMAST KOLM NÄIDET
Foto: 2010. aastal
Uus-Guinea saarel korowai sõber Ati
Näide 1. Küttide-korilaste hulka kuuluvaid korowaisid elab Uus-Guinea saare keskosas kokku vaid umbes 3000. Enamik neist on pooleldi tsiviliseerunud, kuid üksikud pered peavad metsasügavuses kinni traditsioonilisest eluviisist. Käisime ühe sellise pere juures 2010. aastal. Olen sellest teravast kogemusest kirjutanud raamatu „Kiviaja puudutus“( 2017)
Elati kui kiviajas. Kõik esemed valmistatud puust, luust, kivist või muust looduslikust materjalist. Raudesemeid polnud. Meeste igapäevased töövahendid olid kivikirved ja vibud. Sain proovida, kuidas on nendega töötada. Pole mugav, aga on võimalik.
Korowaide kodule panin nimeks ladvamajaks. Toetub sest see puutüvele, millel latv maha võetud. Ronimislatil tuleb paljad varbad toetada sälkude sisse. Kui ronida üritasin, ei mahtunud varbad sälkudesse, latt kippus painduma ja murduma. Pole mõeldud valge mehemüraka jaoks.
Asendamatuks loomseks toiduks olid putukad. Nende kogumine oli põhiliselt naiste töö. Käisin kaasas ja selgitasin, et ühe tunniga oli koos pere päevaportsjon. Lihtne!�Sellest ajast vaatan Eesti ritsikaid uue pilguga.
Eriline maius oli saagotõuk. Maitses kui jogurtitäidisega vorstike.
Loomse toiduna pruugiti kõike, mis liigub. �Veekilpkonnad ja maod tundusid igati söödavad.
Peamiseks taimseks toiduaineks oli saagojahu. Seda saadi söödavast saagopalmi säsist. Saagopalm kasvab metsas looduslikult ja selle järgi seavad pered oma rändeteed. Nädala toidunormi jahu saime talgutööna valmis töödeldud poole päevaga.
Töö tegemisele (toidu hankimine, valmistamine) kulus korowaidel keskmiselt 3 tundi päevas. Ülejäänud ajal oleskleti ja suheldi mõnuga omavahel. Ajaloolaste hinnagul on korowaid harrastanud sellist eluviisi vähemalt 3000 aastat. Nad võiksid jätkata lõputult, kui elutingimused ei muutuks.
Korowaide unikaalse kultuuri väärtus seisab selles, et nad on võimelised hankima kõik eluks vajaliku vaid koduümbruse metsast. Ehk võiks neist saada uue inimkonna seeme kui kaasaegset tsivilisatsiooni tabaks katastroof ?
NÄIDE 2 Metsaaia viljelejad Vanuatu saarestikus Tanna saarel. Saarel on 30 000 elaniku. Vanuatu riigi seadused soosivad kogukondadena kinnipidamist traditsioonilisest eluviisist, mille nimeks kastom. Fotol tervitab Lowlopu küla rahvas meid 2012. aastal tantsuga.
Traditsiooniline küla asub tavaliselt metsases ümbruses. Hütid paiknevad ringikujuliselt. Küla keskel tseremooniate plats. Seal korraldatakse mingeid rituaale praktiliselt iga päev. Metsaaiad asuvad tihti külast eemal, teinekord mitme tunni tee kaugusel.
Iidsetest aegadest on elatud rohtonnides ja viljeldud onnide ümber toidutaimi. Vulkaanilise tuhaga segunenud muld on viljakas, seal saab kasvatada väga erinevaid taimi. Fotol vasakul kassaava (maniok) ja kookos.
Tähtsaimateks koduloomadeks on sead, neid koheldakse aupaklikult.
Sead võivad külas vabalt ringi hulkuda ja lapsed eelistavad lemmikloomadena koerakutsikatele seapõrsaid.
Vanuatu on kodusigade maapealne paradiis. Sealiha süüakse haruharva, vaid siis kui külas toimub mõni tähtis sündmus. Näiteks peetakse pulmi või sureb väärikas vanainimene. �Siga surmatakse siis rituaalide saatel ja liha jagatakse küla perede vahel laiali.
Metsaaedu rajatakse sügavale metsa ja võõral on neid raske leida. Seal puud langetatakse ja põletatakse. Algul annab tuhaga väetatud maa head saaki. Kui mulla viljakus langeb, rajatakse aed uude kohta. Ajaloolased nimetavad seda ürgset viljelusviisi kõplaviljeluseks. Maailmas on järel äärmiselt vähe rahvaid, kes seda veel harrastavad.
Metsaaed näib võhiku silmis võsana. Ometi kasvab seal ohtralt erinevaid kultuurtaimi. Fotol vasakul ülal papaia, paremal all taro ehk jams. Keskel kaavapipar ( Piper methysticum), keskne taim meeste rituaalidel.
Maailmas on praegu moodi läinud permapõllud ja –aiad. Mõni moodne troopiline permaaaed on äravahetamiseni sarnane vanuatulaste iidse metsaaiaga. Mingu õppima!
MEESTE TÄHTIS IGAÕHTUNE RITUAAL. Kaavapiprast tehtud jook nõrutatakse kookosekoorest topsidesse. Külamehed tühjendavad ühiselt topsid nakamali väljakul. Tegevust nimetatakse kaava kuulamiseks. Tegin läbi korduvalt. Joogil on kergelt narkootiline toime. Pea jääb mõtetest tühjaks, meel rahuneb. Nagu meditatsioon. Loob koosmeelt ja ühtsustunnet.
Mõned Vanuatu pered kutsusid meid elama oma kodudes. Raha ei tahtnud. Elasime samal viisil kui nemad, sõime samu toite. Aega oli palju ja tihti arutlesime elu tähtsaimate küsimuste üle.
Oluline küsimus: mida tähendab „hea elu“. Seletasin, et meie ühiskonnas on hea elu mõõdupuuks tavaliselt raha ja asjade hulk. Tannalaste mõõdupuud on teised. Nende meelest tähendas hea elu pigem olesklemist suure viigipuu varjus ja üksteisest rõõmu tundmist.
Kõige põhjalikumalt filosofeerisime sõber Mollyga. Tema ütles, et raha pole paha, kui seda veidi on. Kuid palju tähtsam on muu. Et sinul ja lähedastel oleks tervis korras. Et pereliikmed hästi läbi saaks. Et kodukülas valitseks rahu. HEA ELU ON SEE, KUI OLED OMA ELUGA RAHUL. Mu meelest täiuslik õnne valem.
�Näide 3. Maoorid Uus-Meremaal.
Rahva suurus ligi 2 miljonit. Nad on kohanenud nüüdse tsivilisatsiooniga, kuid säilitanud paljud iidsed traditsioonid ja arusaamad.
Fotol traditsiooniliselt ehitud sõdalane Rotorua kultuurikülas. Nägu tätoveeritud ja kaelas maagilise tähendusega nefriidist ehe. Tätoveering on maoori ID kaart. Sealt saab välja lugeda seisuse, ameti kogukonnas, esivanemate suguvõsa, andmed pere kohta jne.
Koos teiste polüneeslastega on maoorid läbi teinud inimkonna ajaloo ühe kõige suurejoonelisema mererännu. Ligi kolme tuhande aastaga hõivasid nad järkjärgult Vaikse ookeani saared Aasiast Ameerikani. Merekatamaraanidel olid pered, toidutaimede seemned, koduloomad (koerad, sead, söödavad rotid jne). Uus-Meremaale jõuti ligi 1000 a. tagasi.
Maalil on maooride vannaegne sõjakanuu.
Samasuguste paatide ehitamise ja muistsed meresõidu oskused on suurelt jaolt alal püsinud tänaseni. Waitarangis pildistasin kauripuu tüvest tahutud paati, kuhu mahub kuni 100 aerutajat. See on kõigi aegade suurim traditsiooniline paat maailmas. Iga aasta 6. veebruaril, maooride iseseisvuspäeval, sõidetakse sellega merele.
Kauripuud, mille tüvest hiiglaslik ühepuu paat valmistati, peeti pühaks. Langetamise eel ja ajal tehti selle juures läbi hulga rituaale.
Kui valged kolonisaatorid Uus-Meremaa anastasid, raiusid nad kauripuu metsad maha. Praegu on selliseid hiiglasi säilinud vaid looduskaitsealadel.
Fotol põlispuu nimega Tane Mahuta (ü 16 m), tõlkes Taevane Vägi (võrdle suurust inimesega).
Maooride traditsioonilistest tantsulauludest on rahvusvaheliselt tuntuim haka, sõdalaste rituaal (silmad punni, keel välja). U-M ragbi meeskond esitab seda iga võistluse eel. Võitmatu deemon. Kuid maooridel on säilinud ka pärimuskultuuri muid olulisi arusaamu.
Äärmiselt oluline mõiste maooride pärimuskultuuris on tapu (tabu). See tähendab keelatut ja puutumatut, tihtipeale ka püha. Usuti, et igaühte, kes tapu’t puudutab, tabab vältimatu karistus.
Fotol panipaik, kus hoiti ehteid ja vääriskive. Kuigi panipaik asus avalikult keset küla, ei julenud mitte keegi sealt midagi varastada.
Puutumatud ja pühad võisid maooride jaoks olla ka paigad looduses. Umbes nii nagu Eestis olid hiied ja pühapuud. Ainult et maoorid peavad neid tõsimeeli üleloomulikeks väepaikadeks kuni tänaseni. Fotol kuulus tapu paik Rotorua geisrid
Tongariro mäed on maooridele alati olnud pühad. Seepärast moodustati siia juba 1894. aastal rahvuspark. 1993. a-l loodi siia aga maailma looduskaitse ajaloos esmakordselt uut tüüpi ASSOTSIATIIVSE KULTUURMAASTIKKU KAITSEALA (pärimuskultuuriline väärtus). Eeskujuks kogu maailmale.
Veelgi erakordsem juhtum on teada 2017. a-st. Siis tunnistas Uus-Meremaa parlament ametlikult elusolendiks ühe jõe. WHANGANUI on Põhjasaare suuremaid jõgesid. Elusolendina sai jõgi ka juriidilise isiku staatuse. Kas Emajõega võiks teha sama?
Elusolendiks loevad maoorid ka Rotorua järve, kus pulbitsevad kuumavee allikad. KAS MAOORIDE ISEVÄRKI LOODUSHOIU PÕHIMÕTTED VÕIKSID OLLA EESKUJUKS EESTILE?
LÕPETUSEKS. Kolm erinevat näidet maailma põlisrahvastelt. Kuidas püsida jätkuvalt oma kodumaal nii, et rahvas oleks elus ja koduloodus rikkumata. Kuidas lahendame selle küsimuse meie, heaolu ühiskonna liikmed? SELGE ON VIST VAID SEE, ET TARBIMISE LÕPUTU KASV POLE VÕIMALIK JA LOODUSE VASTU ME EI SAA.