August Gailit -
Valgamaalt võrsunud eriline anne
August Gailit
Gailit kui romantilise põhi-suundumusega novellist ja peamiselt novelliliku lähtealusega episoodromaani viljeleja on eesti proosa üldpildis tähelepandav eriti XX sajandi teisel veerandil domineerinud realistliku elu-kujutamise taustal. Tema taotlus käsitleda suuri üldinimlikke, oma olemuselt traagilisi probleeme sageli groteskses laadis ja tingliku või karikeeriva pildistiku kaudu andis tulemusena omapäraseid teoseid.
(Eesti kirjarahva leksikon. 1995)
Gailitite kodu Kuiksillal
August Gailit sündis 9. jaanuaril 1981 Sangaste mõisa lähedal Kuiksillal, kuhu ta isa August, Luke vallast (Valga linnast) pärinev puusepp ja ehitustööline, oli asunud oma perekonnaga, et siit juhtida tähendatud mõisas ja ümbruses tema kätte usaldatud ehitustöid.
Kui noor August oli astunud neljandasse eluaastasse, siirdus perekond Kuiksillalt Laatre mõisa ja jäi sinna peatuma 12 aastaks.
„Eesti kirjandusloo peajooned“ (Tartu, 1936)
.
Ema Agnes, vennad Ernst ja Karl
August Gailiti ema Agnes (Agnia) Stamberg oli pärit Koiva taga asuvast Vana-Annemõisast.
August Gailiti isa, samuti August oli ehitusmeistri Peteri poeg. Peter polnud põline Valga elanik, vaid oli lätistunud liivlane, kes oli sisse rännanud Saltsi-Väina alalt.
Ülal August ����Gailiti isa ja ema, all August Gailit ja õde Anna.
Gailititel oli viis last, 2 tütart ja kolm poega. August Georg oli kõige noorem.
Et Gailiti isa ja ema olid nooreas haridust saanud saksa keeles, eelistati ses läti perekonnas alguses kõnelda saksa keeles. Hiljem võeti tarvitusele läti ja eesti keel, sest ehitusmeister Gailiti ema oli puhastverd eestlanna. Elades kauemat aega eestlaste keskel, eestistus see lätinimeline perekond täiesti ja omandas meie riikliku iseseisvuse tulekul Eesti kodakondsuse.
Eesti kirjandusloo peajooned“ (Tartu, 1936)
Fakte August Gailiti eluloost
August Gailiti perekond
Gailit oli aastast1932 abielus opereti-näitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga
(1898–1981). Ainsa lapsena sündis 1933. aastal tütar Aili.
August Gailit ja Henrik Visnapuu Siuru perioodil
Henrik Visnapuu oli Gailiti kaasaegne ning sõber. Esmakordselt kohtusid nad 9. mail 1917. a. Tallinnas.
Valgamaal sündinud kaks sõpra, Gailit ja Visnapuu olid erinevad mitte ainult pikkuselt (Gailit 20 cm pikem) vaid ka temperamendilt. Pat ja Pataschon kutsuti neid.
�
Koos Henrik Visnapuuga oli Gailit1917-1918 üks põhilisi rühmituse "Siuru" loojaid ja kärarikaste boheemitsevate ettevõtmiste initsiaator. Aga tal on ka teeneid rühmituse lagunemisel. Följetonikogu "Klounid ja faunid" (1919) teenib "Siuru" naeruvääristamise ja lammutamise eesmärki.
Fotol (vasakult): August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson, Marie Under ja Friedebert Tuglas
Konrad Mäe sarž August Gailitist
Kõik väärtused on vägagi relatiivsed, ajaga tuhmuvad ja haihtuvad. Aga minugipärast – kui on väärtusi, siis kõnelgem nendest, mitte aga nende loojast.
August Gailit „Kirjanikult lugejale“
August Gailiti looming
�Teosed: jutustus „Kui päike läheb looja“ (1910), novellikogu “Saatana karussell“ (1917), romaan „Muinasmaa“ (1918), följetonikogu „Klounid ja faunid“ (1919), novellikogud „Rändavad rüütlid“ ja „August Gailiti surm“ (1919), romaan „Purpurne surm“ (1924), novellikogud „Idioot“ (1924), „Vastu hommikut“ (1926), följetonikogu „Aja grimassid“ (1926), novellikogu „Ristisõitjad“ (1927), romaanid „Toomas Nipernaadi“ (1928), „Isade maa“ (1935), „Karge meri“ (1938), „Ekke Moor“ (1941), „Leegitsev süda“ (1945), „Üle rahutu vee“ (1951) ja „Kas mäletad, mu arm?“ (1951–1959).
Esimesena eritles Gailiti tugevaimat trumpi, tema eriomast stiili lähemalt Johannes Semper. Artiklis "Meie uuema proosa stiilist" (1926) kinnitas ta: "Pole teist eesti kirjanduses, kes kirjutaks Gailitile omases rütmiliselt lainetavas lausete ahelikus. Paistab nii, kui oleks enne kujude tantsu ta hinges muusika, mis varsti kindlarütmiliseks kujuneb ning sünnitab sõnu-tantsijaid. Ja vahel sünnib sõna kõla enne kui ta kuju ning sisu. Gailiti proosa on õieti rida pikki luuletusi proosas."
Tahtsime ka Gailiti tegevusest hankida ülevaate, ent kahjuks ei küündinud. (Gori karikatuur)
August Gailit käekirja näidis �Suurus on muutmata
Lastes silmade eest mööda Gailiti teosed, kohtame seal sageli üht kinnismotiivi, mis tavaliselt lõpul selgesti nähtavale kerkib. See on igatsus mingi parema, jõulisema, võõrama, imepärasema, puhtama, kaugema, kõrgema, valgema ning – jumalikuma (kui nii võib öelda) poole. Muidugi ei täitu see igatsus või viirastub veel ainult surmatunnil sümboolse pildina.
Bernard Kangro. Noor Gailit. – August Gailit 1891-1960 : Mälestusteos, Lund, 1961.
�
Gailit rändab kui rändaja rüütel mööda supeluskohti ja otsib parajat kohta. Seni on meri talle põlvest saati osutunud. (Gori karikatuur)
Ühegi kahtluseta on Gailit neid autoreid, kelle teoste juurde eesti romaani arenguloo jälgijad edaspidi üha uuesti pöörduvad, kinnitades sellega tema loomingu pigem kasvavat kui kahanevat osatähtsust ajajärgu kirjanduslikus üldpildis.
Endel Nirk. Peiarimängud elu sügavike kohal (1985)
„Toomas Nipernaadi“
"Toomas Nipernaadi" on August Gailiti 1928. aastal ilmunud novellidest koosnev ränduriromaan. Kordustrükid on ilmunud 1935., 1944., 1947. ,1967., 2001., 2006. ja 2014. aastal. 1947. aasta trükk anti välja Vadstenas.
Raamat on ilmunud tõlgituna saksa (1931), flaami (1932), tšehhi (1935), läti (1942), soome (1942), prantsuse (1946), leedu (1971), poola keelde (1988), vene (1993) ja inglis (2018) keelde.
Teose nimitegelane Toomas Nipernaadi on tundmatu rändaja. Ta luiskab alatasa ning jagab naistele katteta lubadusi, kuid sellegipoolest annab ta sumbunud külades elavatele inimestele lootust, jõudu ja julgust täita oma unelmad. Nipernaadi enda sõnul maksab "ilus vale rohkem kui karm tõde". Raamatu lõpus tuleb naine talle järele, lõpetades tema sellesuvise rännaku.
Vikipeedia
„Toomas Nipernaadi“ esitrüki kaanekujundus
August Gailiti peateos „Toomas Nipernaadi“ on ehtgailitlikult romantiline. Nipernaadi kuju kuulub eesti kirjanduses tuntumate ja võimsamate hulka, ning ta on peale selle täiesti ainulaadne. Ta on võrreldav sellisete suurkujudega nagu Peer Gynt või Don Quijote.
(Karl Ristikivi)
„Toomas Nipernaadi“ kaanekujundused
Gailit a’ la Toomas Nipernaadi (Otto Krusteni karikatuur)
Kirjanik ja tema loodud tegelane on omavahel lahutamatult seotud. Analüüsides Nipernaadi hingeelu, jõutakse tahes-tahtmata Gailiti enda olemuse juurde, Nipernaadi muutub Gailitiks, Gailit Nipernaadiks. Kirjanik ja tegelane lähevad omavahel lootusetult segi. Rääkides ühest, mõeldakse selle all ka teist.
(Jaanus Vaiksoo. Gilit ja Nipernaadi,1995)
Film „Nipernaadi“
"Nipernaadi" on 1983.aastal stuudios Tallinnfilm režissöör Kaljo Kiisa käe all August Gailiti romaani „Toomas Nipernaadi“ põhjal valminud film, mis kuulub Eesti filmiklassikasse.
Filmi stsenarist oli Juhan Viiding, operaator Jüri Sillart, heliloojad Raimo Kangro ja Andres Valkonen. Peaosas oli Tõnu Kark. "Nipernaadist" sai tuntuks üks eesti filmimuusika tuntumaist paladest, Anne Maasiku „Rändaja õhtulaul" Ernst Enno sõnadele.
Vikipeedia
August Gailiti nimeline novelliauhind
Valga linnavalitsus/vallavalitsus koostöös Valga keskraamatukoguga annavad 2009. aastast välja August Gailiti nimelist novelliauhinda.
Samast aastat on Valga Säde pargis Jaak Soansi skulptuur „Nipernaadi“.
Novelliauhinnaks on miniskulptuur „Nipernaadi“.
Raamatud Gailitist
Ilmamaa väljaandel ilmunud kogumik „Lugusid Mr. Ge`st, August Gailitist“ (2020) koondab üle viiekümne kirjutise Gailiti kaasaegsete ja ka hilisemate kirjutajate sulest.
Jaanus Vaiksoo „Gailit ja Nipernaadi“ (1995) põhiosa hõlmab „Toomas Nipernaadi“ käsitlus. Sellele eelnev on ülevaade kogu Gailiti loomingust, kus ei tutvustata üksikuid teoseid, vaid tuuakse esile olulisemad loomingu põhimotiivid ja Gailitile ainuomase, kordumatu stiili.
„Viiuldaja karussellil. August Gaili Tammsaare juures“ (2009) on näituse kataloog, kus võrreldakse kahe autori loomingut ja on ka ülevaade Gailiti elust.
Följetoni „Marsi elanikud, ehk, kahe kuulsa kirjaniku suvitushooaeg Kuresaares“ (1922) prototüüpideks on August Gailit ja Henrik Visnapuu.
„August Gailit 1981-1960 : Mälestusteos“ (Lund,1961) Eesti kirjanike viimane austusavaldus kolleegile.
Mälestuskivi autor on E. Raudsepp
August Gaili suri Rootsis 5. novembril 1960. aastal ja maeti Örebro Põhjakalmistule.
Kalju Lepik��Miks see kell jälle kumiseb?� � August Gailiti mälestuseks
Miks see kell jälle kumiseb
mull pääl maadligi madalalt,
saju sees südame sisse?
Mulla uksed, mustad uksed,
lahtilöödud kõrged uksed
mulla alla astujaile.
Elu uksed on madalad
valu päevas astujale.
Miks see kell jälle kumiseb
Siurulinnu, imelinnu,
sõnasepa sõnalinnu
sulg ootab suisa sulemeest,
Nipernaadi vileviisi.
Miks see kell jälle kumiseb
saju sees südame sisse –
sõprade südamesse?