Ükskord,kui ma noor veel olin

                 ……………………………

                 Uinusin ma une ikkes,

                 Õitsiliste tule paistel

                 Põõsa varjul  puhkamaie,

                 Jaanilinna  ligidalle,

                              Vaat, mis imelikud ilud

                 Kogemata kuldsed kujud

                 Ärkasivad unenäoksi

                 Suikuvalle silma ette,

                 Vaimu vaateväravaile.

                          (Fr.R.Kreutzwald”Kalevipoeg”)

Varbola linnuse asupaik.

Rahvasuus Jaanilinna nime saanud muistne  Varbola linnus asetseb endisaegses Nissi kihelkonnas(Harju-ja Läänemaa piiri lähedal). Varbola linnus asub 50 km  Tallinnast edela pool.Mööda Pärnu maanteed kuni Varbolani, siis pöörata vasakule Rapla peale.Umbes 4.kilomeetri järel, kui mõlemal pool teed asetsevad jändrikud tammed, tuleb paremat kätt põlismetsa all nähtavale järsult üleskerkiv võsa ja puid täiskasvanud ringvall. Varbola linnusest veidi ida pool teed asub tee põhjakaldal muistne ohvrikivi.

Kust on pärit Jaanilinna nimetus?

Võimalik, et Jaanilinna nimel on teatud isikunimelist päritolu.Seal võis elada kihelkonna vanem või linnuse ülik, kelle nimel oli kõlasarnasust  Jaanuse või Jaaniga ( näiteks Jhanes või Jahedes), kelle järgi hakati nimetama  linnustki. Aajapikku muutus nimi Jaanilinnaks.

Võimalik, et Jaanilinn on seoses Eesti rahvakalendri  tähtsama pühaga-Jaanipäevaga. Kauemat aega on linnuseõuele kogunetud jaanitulele.

18.sajandil ( 1774-1782) ilmunud A.W.Hupeli  kolmeköitelises  teatmeteoeses “Topograpische Nachrichten von Lief und Estland” märgitakse ,et Varbola (Warbiala) on vana hävinenud kindlus Nissi kihelkonnas.Seega on jaanilinn tuntud juba 200 aastat tagasi.

Varbola varasem kohalik nimekuju Varbjala on ilmselt seotud erksa pisilinnuga s.o varblasega(venelaste kroonikas varbalse nina “Varobeinii nos”)

Linnuse tekkimiskäik.

Linnuse tekkismis põhjus pole siiski selge.Kas rajati ta kohe võimsa suurlinnusena või eelnes sellelel nõrgem kindlustus või koguni kindlustamata muinasala? On usutav,et täies võimsuses ehitati linnuse kaitsesüsteem välja muistse Vabadussõja ajal, 13 sajandi esimestel aastakümnetel.

Varbola linnuse mõõtmed ja ehitus

Varbola linnus on Tallinna ja Jägala_Jõesuu linnuse järel pindalalt kolmas muistsete eestlaste kants. Suurem osa meiel muinaslinnuste õuepind on 1000-2000 m piirides.Varbola Jaanilinn ületab neid keskmiselt 10-20 korda.Tõeline “suurlinn” teiste maalinnade hulgas.

Varbola maalinn on rajatud loodusliku lameda kõrgendiku põhjapoolsele eenduvale osale ehk neemikule.Linnuse asukoht on valitud selliselt, et juurdepääs oleks raske.Ümbruskonna elanikud tundsid salateid läbi metsade ja soode ning ohu korral kasutasid neid. Rahvapärimuse järgi kulgenud selline tee  ka Loone linnusest Varbolasse.

Kõrgendik oli iseenesest väga madal ega pakkunud loodusliku kaitset, sellepärast ümbritseti linnus oma aja kohta kõrge valliga, mille harjal olid nähtavasti veel ka puust kaitseehitised.

Paasi valli ladumiseks murti ilmselt linnuse lähimast ümbrusest.Sellest nähtavasti tekkisidki kraavid ja augud linnusest lõuna ja lääne suunas,aga eelkõige lai kraavi taoline nõgu, mis on hästi jälgitav eriti linnusest lõuna ja ida pool.

Rohukamaraga kaetud, kohati sammaldunud,paeplaatidest laotud vall on harjalt varisenud, kuid linnuse edelaosas on valli külg üsna algsel kujul hästi näha.

Pae murdmine linnuse valli jalamilt  kõrgendas valli veelgi ning väljapoole tekkinud süvend –vallikraav oli tõhus täiendus linnuse kaitsevõimele.Valli väliskülje kalla on umbes 65-70 kraadi, mis on märksa järsem, kui muldvalliga linnustel..Kivivallil oli tõenäoliselt 3-4 või enam meetrit kõrge palkidest pealisehitis.

Kaitseseina kõrgus on kokku 14-15 meetrit.See tegi linnuse väga tugevaks.on välja arvutatud, et valliks vajaliku materjali kohale toomiseks pidi kuluma üle 32000 paraja hobusekoorma.Suurlinnus ehitamine nõudis ka rohkesti töökäsi.Järeldati, et Varbola linnuse ehitamisel oli osalisi  Harju aladelt, Rävalast, Läänemaalt.Ühine suurtöö nõudis osavat organiseerijat, võimekat rahvajuhti, kelleks tõenäoliselt oli kihelkonna vanem.Varbola juhte pole üheski kroonikas kahjuks märgitud.

On leidunud ka uurijaid,kes on avaldanud kahtlust,kas Varbola vall on üldse inimkäte laotud.Soome arheoloogi J.Ailio kaldus seda näiteks pidama looduslikuks rannamoodustiseks.

Valli kogupikkus on 580 meetrit,valli kõrgus väljast poolt 6-9 meetrit ja seestpoolt 2-6 meetrit.Valli laius harjalt 2-3 meetrit ja jalamilt keskmiselt 25 meetrit(20-30 m).Varbola linnuse õue pindala on ligi 2 ha., koos valliga ja selle jalamil oleva kraaviga võtab ta  enda alla üle 5 ha maad.

Väravakohad olid vallis maalinna lääne-ja idaküljel.Uuritud läänepoolne väravakäik (laius 2,2-2,4 meetrit) oli läänest  äärestatud paeplaatidest kaksikkuiv müüriga, mida toestasid okaspuupostid, väravakäik on ehitatud ilmselt alles 13.sajandi II poolel.

13.sajandi sündmused Varbolas.

Varbola kohta leiame Novgorodi I kroonikas ehsk leetopissis järgmise sisuga kirjaread….”.Samalpäeval  läks Mstislav ühes novgorodlastega Järvamaa tschuutide vastu,Läbis Tschuudimaa kuni mereni… ja seisis…Vorobjini kantsi all…”

Need sündmused toimusid rohkem kui 780 aastat tagasi-1212 aasta talvel.Saksa vallutajate rüüsteretked ulatusid tollal juba Kesk-Eestisse.

Oma võimu kindlustamiseks tegid novgorodlased 1212 aastal sõjakäigu Eestisse,mida oma kroonikais nimetab ka Läti Hendrik.varboalsed maksid vürst Msitislavile andamit 700 marka.Kui see nii oli,siis olid varbolased üsna jõukad(mark –väärismetall kaaluühik-umbes 200 gr. Peamiseks väärismetalliks oli hõbe .700 marka= 140 kg hõbedat).

Järgnevate sündmuste kirjeldamisel nimetab Läti Hendrik korduvalt Varbolat ja varbolasi. Kokku on Läti Hendriku  kroonikas varbolasi nimetatud üheksal  korral.

Seoses sakslaste sõjakäiguga Harjusse 1220 aastal,loeme, et varbolaste saadikud tulnud rahu sõlmimiseks sakslaste juurde taotlusega, et rüüstajad  nende piiridest lahkuksid.

Kuigi sakslased tegid Harjusse mitmeid rüüsteretki,ei maini kroonik kordagi,et Varbolat  oleks vallutatud või isegi piiratud.Võimalik,et vaenlane pidas seda liiga raskeks ülesandeks

1219 aastal maabusid Rävalas rannikul Tallinna juures Taani kuningas Valdemar II oma väega.Ent ka taanlased ei teinud katset Varbolat sõjaliselt vallutada.Puuduvad andmed taanlaste ja varbolaste kokkupõrgetest. Näib,  et varbolaste ja taanlaste vahel oli sõlmitud mingi kokkulepe.Hendriku kroonika kirjutab,et taanlased kinkinud varbolastele kiviheite masina ehk patrelli. Varbolaste uue sõjamasinaga käisid tutvumas ka saarlased, kes selle eeskujul ise 17 patrelli valmistasid ja neid taanlaste vastu kasutasid.

Tähtsat osa etendas Varbolas seoses eestlaste üldise ülestõusuga aastail1222-1223.”… Kui saarlased  koos harjulastega oma vandenõu õelad sepitsused taanlaste ja kristlaste nime vastu olid täide viinud, kogunesid nad kõik koos Lääenmaa eestlastega Varbolasse kokku…”kirjutab kroonik

Kui 1225-1226 Rooma paavsti saadik Molena piiskop Wilhelm viibis Liivi-ja Eestimaal siinse poliitilise elu probleeme lahendamas ning saabus Tallinna,  märgib Läti Hendrik, et ka varbolased tulid paavsti saadikut rahumeeselt tervitama.

1224 aastal käinud varboalste saadikud isegi Riias.Läti Hendriku kroonikat lugedes paistab veel silma, et varbolasi ja nende maid nimetadakse korduvalt eraldi muust Harjust.

Sellest paistab,et Varbola ei tähendanud mitte ainult linnust ja selle lähimat ümbrust,vaid ka teatud laiemat piirkonda või kihelkonda, mis seisis ülejäänud Harjust nähtavasti mõnevõrra omaette.Varbola kihelkond hõlmas ilmselt suure osa muistse Harjumaa lääneosast.Selle piiridesse jäid arvatavasti ka Keava linnus ja kroonikas nimetatud Raikküla nõupidamis- koht.

Jaanilinn pärast muistse vabadussõja lõppu kuni käesoleva sajandini.

Üheski vanas ajalooallikas pole mingit vihjet,et Varbola oleks vallutatud või hävitatud.Seepärast on võimalik, et  ta püsis veel mõnda aega kasutusel,kuid kaotas järk-järgult oma tähenduse,kui sõjaline tugipunkt.

Oletatakse, et Varbolat, kui linnust kasutati viimast korda ülestõusnud harjulased 1343 aastal Jüriöö ülestõusu ajal..See fakt vajab siiski tõestust.

16-17 sajandil on linnuse õue kasutatud kalmistuna, seda tõestavad arheloogilistel kaevamistel leitud inimluustikud.

Hiline keraamika, 15-16 sajandil vermitud mündid ja kuni 19.sajandisse kuuluvad esemed kinnitavad,et linnuse territooriumil elati keskaja uusaega välja.

Õue lääne-ja keskosa on lagedamad,  ning seda ala on 18 sajandi  lõpust kuni  käesoleva sajandi alguseni kasutatud põlluna.

Umbes 1890 aastal olnud linnuses näha ahjuvare saunast, mida kutsuti Uus-saunaks ja kus varem elanud mõisa metsavaht, linnuse õu olnud metsavahi põlluks.

Arheloloogilised kaevamised ja leiud maalinnast.

Oma suuruse ja võimsusega on Varbola ammu köitund ajaloohuviliste tähelepanu.Juba 18.sajandi lõpul kirjutas temast Nissi kirikuõpetaja J.A.Anreä ja krahv L.A Mellin ajakirjas “Nordische Miscellanen”.Mellinilt pärineb Jaanilinna plaan aastast 1786.

Arheoogilistel kaevamistel (1936-41,1953,1974) saadud leiud kinnitavad, et linnus on rajatud alles 12.sajandil.Seega kuulub Varbola muistsete eestlaste noorimate kindlustatud kohtade hulka.

Varbola linnust on alates 12 .sajandist pidevalt asustatud,13 sajandil on siin elanud käsitöömeistrid ning arvatavasti ka kaupmehed.Varbolas koondus kogu elu valliga piiratud alale s.o linnusesse endasse.Jälgi asulast väljaspool linnusevalli seni veel leitud pole.

Kaevamistel on selgunud, et kultuurikiht linnuse õuel kohati kuni 80 cm paks on ja sisaldab üsna arvukalt muinasleide.Päevavalgele on tulnud ka söestunud palgijäänused, mõni postiauk ja arvatav ahjuvare.

Päevavalgele tulnud muistsete igapäevaste töö_ja tarbeesemete hulgas on näiteks paar tulerauda ja mõned katkised pronksivalamistiiglid.Linnuses tehtud sepatööst, räägivad leitud raudšlaki tükid.Üsna palju on savinõude kilde, kuigi suhteliselt vähem, kui neid on leitud teistest Eesti linnustest.Savinõude kõrval oli siin nähtavasti rohkem puunõud, millest aga ei ole midagi säilinud.Valdav enamik kilde pärineb käsitsi vormitud nõudest, kuna potikedral tehtud nõudest on leitud  mõni üksik tükike.Ka Varbola keraamika leiud kinnitavad, et Ida-Euroopas juba 11.sajandil laialdaselt kasutusel olnud potikeder levis Eesti lääneosas märgatavalt hiljem.

Üsna mitmekesine on päevavalgele tulnud pronksehete valik:käevõrud,sõled ripatsid, mõned ehtenõelad, keelülid,sõrmused jne.

Üheks huvitavaks leiuks on kahtlemata luust täring, mis seostub 13.sajandi alguses Varbola sviibinud taanlastega. Taanlastega seostub ka Püha Hansu risti kujutav vöönaast Relva leidusest märgitagu kaht nooleotsa. Neist  üks on venepärane.Võib arvata, et see on tunnistuseks vürst Mstislavi retkest Varbola alla 1212.aastal.

Põhjalikumad uuringud maalinnas viidi läbi 1970 .del .Õue kirdepoolses osas ja idapoolse väravakäigu läheduses puhastati välja kunagiste elamute kerisahjude varesid, leitud rauašlakk seostub nii rauataandamise,  kui ka toorraua sepitsemisega.Raudšlakki leidub kogu linnuse õuest, aga ühes nurgas,umbes 10 m suuruselt alalt koguti ühtekokku 30 kg šlakki.Suur osa neist on rasked, kõrge rauasisaldusega ja pärinevad ilmselt siin olnud rauasulatusahjust. Rauasulatusahjust on leitud ainult lagunenud osi.Varbola oli suuremaid teadaolevaid rauasulatus –ja sepatöö  keskusi muinasaja lõpul Eestis.

Muistse Varbola elanikud kasutasid arvukamalt puunõusid, vähemal määral ka metallnõusid. Viimastest annavad teada mõned kaevamistel leitud pronkspleki tükid.

Muudest leidudest nimetagu nuge, sirbi-ja vikatitükke, kiltkivist luiske, tulusrauda.Haruldseim leid on käsikivi poolmik.

Kaevamistel linnuse õue kesk-ja lääneosas on päevavalgele tulnud arvukalt inimluustike, kuid need ei kuulu enam linnuse aega.Surnutele kaasa pandud esemete ja müntide järgi otsustades, maeti nad 16-17 sajandil.Arvatavasti oli sel ajal siin surnuaed.Nimetatud sajanditest pärineb ka kümmekond linnuse kaevust leitud münti.Tõenäoliselt olid need ohvriannid, mis pilluti kaevu mõne omakse muldasängitamisel või  mõnel muul põhjusel.

Luustikud asetsesid  kohati mitmes kihis.Luustike kogumiseks korraldati 1953 aastal linnuseõuel täiendavad kaevamised.Neid juhatas K.Mark, leiti üle 80 luustiku.See on ainulaadne juhtum Eestis,et linnust on kasutatud kalmistuna.

1938-44 aasta kaevamistega (E.Laid) puhastati   linnuseõue keskel välja paesse raiutud ligi 14 meetri sügavune kaev.Kaevus oli säilinud tugevad nelinurkseks tahutud palgid, mis tõenäoliselt kandsid kaevu võlli või plokki. Kaevupõhjast on leitud 4 kasetohust ja niinest vakka, mis olid võrdlemisi hästi säilinud.Samuti kaks  neljakandilist ( 35x 35 cm) ja 160 cm pikkust tapitud puupakku, pooleks raiutud varrega muistne kirves, põlemistunnustega palgistu, tahutud plangutükke, teibaid, raske tammepuust sõjanui ehk kärp.