Published using Google Docs
Raamatukogu ajalugu
Updated automatically every 5 minutes

                           Teekond Tahkuranna Avalikust Rahvaraamatukogust tänase

                                                             Võiste  Raamatukoguni                                                                 

                                                                      “Minevik on oleviku alus ja tuleviku eeldus”

                                                                                                               

                                                                                                                     Lennart Meri

Oli 1922. aasta jaanuar kui neli ärksa meelega Tahkuranna meest otsustasid, et aeg on küps rahvaraamatukogu seltsi loomiseks.  Nii esitasidki Jaan Kvell (Heinaste merekoolis õppinud laevakapten, paljude teiste seltside eestvedaja); Martin Tolli (Võiste II algkooli juhataja, aktiivne seltsitegelane); Johann Miller (linnakooli haridusega aktiivne seltsitegelane); Peet Akkermann (Võiste I algkooli juhataja) palve Viljandi Rahukogule Tahkuranna Rahvaraamatukogu Seltsi registreerimiseks. Palvele oli lisatud kaks eksemplari seltsi põhikirjast. Asjaajamiseks kulus pea terve aasta ja selts registreeriti ametlikult alles 14. detsembril 1922. aastal.

Põhikirjas oli ära toodud seltsi ülesanne, milleks on raamatukogude, lugemislaudade ja teiste haridusliste ettevõtete moodustamise teel rahvaharidust edendada.

Väljavõte põhikirjast: „Oma eesmärgi saavutamiseks avab selts raamatukogusid, lugemislaudu, korraldab lugemisringe, kursusi, ettelugemisi, kirjandusõhtuid, rahvakoosolekuid, õppekäike, näitusi, annab välja ja laotab laiali oma sihtidele vastavat kirjandust, avab raamatukauplusi, teemajasid, paneb toime näitemänge, kontserte jne.”

Seltsi liikmeks võisid astuda „määramata arvul 1) asutused (valitsuslised, seltsid, ühisused jne.) 2) Üksikud isikud mõlemist soost, seisuse, kutse ja usu peale vaatamata, kes üle 16 aasta vanad, selle tingimusega, et need, kes veel mitte täisealised pole, ei või juhatuse ja revisjoni kommisjoni liikmeks, kui ka seltsi volinikkudeks olla“. Liikmemaks oli vähemalt 25 marka aastas. Üksikisikud, kes seltsi eluaegseteks liikmeteteks soovisid saada, pidid mitte vähem kui 1000 marka maksma

16. novembri Postimehe Pärnu väljaande teateil tuli raamatukogu asutamise koosolek kokku 1922. aasta novembris Tahkuranna vallamajas. Otsustati, et raamatukogu hakkab asuma enam- vähem valla keskel olevas Võiste II algkoolis ja juhatajaks saab sama kooli õpetaja Martin Tolli. Rahva suus kutsuti koolimaja, kus raamatukogu asus „Tolli koolimajaks“ Nagu juba eelpool mainitud, sai esimeseks Tahkuranna Avaliku Raamatukogu juhatajaks Martin Tolli. Ta sündis 4. novembril 1887. aastal Tõstamaa vallas Tolli talus Pärnumaal. 1915. aastal tuli Tahkuranna Apostliku Õigeusu kihelkonnakooli õpetajaks ja aastast 1916- 1943 Tahkuranna Võiste II algkooli juhataja. Millega küll ei tegelenud meie koolmeister-rahvavalgustaja! Martin Tolli oli aastaid juhtivaks tegelaseks kohalikes ühistegemistes. Tegutses aktiivselt näitlemise alal, osales veel mitemete seltside töös, olles kaluriteseltsi asjaajaja, Tahkuranna Piimaühisuse asutajaid, Tahkuranna Vabatahtliku tuletõrjeühingu ja Tahkuranna Tarvitajate Ühisuse revisjonikomisjonide liige.

Hiljem kolis Martin Tolli Vaskrääma, kus ta ühel jaaniõhtul õnnetult surma sai.

1925. aasta Pärnu maakonna  Avalikkude Rahvaraamatukogude võrgu arhiividokumendi alusel on Tahkuranna Rahvaraamatukogu Seltsi raamatukogu juurde kuulunud ka osakonnad Rannametsa kooli ja Mõisa kooli juures (Kaudsete ajaleheartiklite viidete põhjal võib oletada, et Mõisa koolis asus Vennaste Seltsi poolt asutatud raamatukogu juba enne 1910. aastat, aga otsesed allikad selle kohta kahjuks puuduvad.)

Lisaks seltsile pidas raamatukogu üleval vallavalitsus ja 1925. aastal on vald toetanud raamatute soetamist 4000 margaga ja riigilt on soovitud toetust 10 000 marga ulatuses, kuid saadud on 3000 marka.

Seoses 1940. aasta 6. augusti riigipöördega, mil Nõukogude Liidu Ülemnõukogu võtab vastu Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisu, muutus ka kogu raamatukogu tegevus. Algas ühine kommunismiehitamine, milleks tuli kõik eelnev maha vaikida ja olematuks tunnistada. Punase võimu tulles politiseerusid kõik elualad, sealjuures raamatukogud eriti kiiresti. Kõrgemalt poolt anti välja erinevaid käskkirju, kus raamatukogude juhatajatel kästi hävitada kirjandus, mis on sisult reaktsiooniline, kaitseb või õigustab kapitalistlikku kurnamist või on sihitud Nõukogude Liidu või kommunismi vastu. Likvideeriti ka isetegevuslikud seltsid ja ühingud. Ei olegi teada, mis alustel, kelle toetusel ja mis nime all töötas raamatukogu aastatel 1940 - 1948.  

1945. aasta augustis asus Tolli koolimajja tööle noor õpetaja HELJU PUKK (SOOMÄGI),  sündinud 26. aprillil 1927. aastal.

Vahetult enne tema tööle tulekut oli kooli- ja raamatukogu juhataja Martin Tolli venelaste poolt arreteeritud. Klass, kus asus raamatukogu ja õpetaja Tolli kabinet olid kinni pitseeritud. Raamatukogu asus kolmes suures kapis koolimaja õuepoolses klassis rahvamaja poolses otsas. Noore õpetaja ülesandeks oli koos õpetaja Inga Kiviseljaga eemaldada raamatukogust keelatud kirjandus. Haridusosakonnast tuli alla vastav nimekiri, kus kirjas millised raamatud tuli hävitada. Kaks raamatut võttis Helju keelatud nimekirja raamatutest ära, nendeks oli raamat Konstantin Pätsi elust ja „Valimik Ungari kirjandust.“ Raamatute ära viimise raamatukogust utiili organiseeris Uulu Küla RSN Täitevkomitee. Kuna endine raamatukogu juhataja oli arreteeritud, siis tuli noorel õpetajal ka raamatuid laenutama hakata. Lugejakaarte ei olnud. Ühte kladesse pandi kirja kuupäev ja raamatu nimi, mille inimene laenutas ja raamatu tagasi tuues tõmmati see uuesti maha.

Raamatukogu dokumendid ja arhiiv oli õpetaja Tolli kabinetis. Nähtavasti oli Martin Tolli arreteerimisel tuba läbi otsitud ja kõik olulisemad dokumendid ära viidud.

Kuna ajad olid väga keerulised, siis ei olnud ka Helju Pukk oma isa andmete varjamise tõttu sobilik kooli tööle ja ta oli sunnitud Tahkuranna koolist lahkuma 1947. aasta sügisel.

1977.  aastal on raamatukogule välja antud pass, kus on raamatukogu asutamise aastaks kirjutatud 1948 (Kust see aastaarv pärineb, ei ole kindlaks õnnestunud teha.) Kohalik elanik Uno Eesnurm mäletab, et mingil ajal koliti raamatukogu Kummide juurde talusse (praegu asub seal Villsaare eramu) ja ERNA KUMM laenutas raamatuid külarahvale kodust. Oletatatavalt 1948- 1950 on raamatukogu juhatajaks AMANDA LÄÄNE (mai 1917 - jaanuar 1981) ja peale teda 1951 – 1954 MARTIN LAANEMAA (13.11.1932 – 20.11.1979)

1954  aastal lahkus Martin sõjaväkke ja tema asemel asus tööle õde Eevi.

29. juuli 1954 asus tööle EEVI LAANEMAA (1.09.1934)  (Alates 1956. aastast VAHER) (hilisemalt Lehe) Haridus 7. klassi. Uulu küla TSN Täitevkomitee saadik ja komsomoli algorganisatsiooni sekretär. Sellest perioodist on säilinud ka kõige esimesed raamatukogu aruanded.

1954. aasta aruandes on kirjas, et raamatukogu asub Tahkuranna 7.aastase kooli ruumes (endine vallamaja, praegu tuntud kui Tahku Tare) Ei ole täpselt teada, mis aastal raamatukogu nendesse ruumidesse kolis. Raamatukogu kasutuses oli üks tuba, põrandapinnaga 42 ruutmeetrit. 1956. aastal anti see ruum kooli kasutada ja kohe jaanuari alguses kolis raamatukogu üle rahvamajja, mistõttu oli kogu suletud 10 päeva. Raamatuid vedas juhataja rahvamajja reega. Olukord uues asukohas oli veelgi kehvem. Nüüd oli ruumide üldine põrandapind ainult 13 ruutmeetrit. Kogu raamatukogu inventariks kaks lauda, neli tooli ja kolm kappi. Raamatud asetsesid  mitmelt realt kapis ning nende paigutus on võimatu.

Remonti tehtud ei ole, puuduvad topeltaknad. Ruume õigel ajal kütta ei saanud kuna kütmine toimus õpetaja korterist, kus ta päeval ei viibinud ja uks oli suletud. Kütet on ka raamatukogul vähe, sest seda on raske metsast kätte saada. Talveperioodil jätavad töötingimused soovida.

1957. aastal on raamatukogul laenutuspunkt Võiste Kalavastuvõtupunktis ja kaks kojukandjat Endel Tomson - õpilane ja Viljar Sootamm - postiljon.

1958. aasta oktoobrist asus raamatukokku tööle HINGE ORGO (aastast 1960 OJA) (23.12.1934)  Lõpetanud 1956. aastal Krasnojarski metsatehnikumi.

Sellest perioodist on huvitav fakt, et raamatukogu juhataja on teinud lugemisanalüüsi 15. aastase Tahkuranna 7. aastase kooli 7. klassi õpilase Rein Sanderi kohta.

Ajavahemikul 4.VI-4.XII- 59.a. on laenutanud raamatukogust 60 raamatut. Raamatud on laenutatud liikidest: ühiskondlik-poliitilist - 15, keeleteadusest - 3, loodusteadusest -15, tehnikast - 8, põllumajandusest - 5, geograafiast - 4, ilukirjandusest - 10.

Sander, R. on külastanud raamatukogu antud ajavahemikul 21 korda. Keskmine külastuste arv kuus on 4 korda.

Järeldused: Õpilane Sander, R. on igakülgselt arenenud noormees. Koolis õpib ta ainult viitele. Käitumine koolis on temal eeskujulik. Sander, R. on suur loodusesõber. On rajanud oma aeda kiviktaimla. Tema kõige paremaks abiliseks on raamat. Sander, R. ei ole üksinda huvitatud loodusteadlikust kirjandusest, väga palju loeb ta ka tehnikat käsitlevat kirjandust, samuti ka ühiskondlik- poliitilist kirjandust, mis kõik laiendavad tema teadmisi.

Tänaseks on Rein Sanderist saanud botaanik ja luuletaja. Avaldanud ka proosateose “Mätta otsast” (Tallinn, 2004)

7. veebruaril 1960. aastal toimusid raamatukogu nõukogu valimised uue nõukogu põhimääruse alusel. Nõukogu on kolme liikmeline ja sinna kuulus nõukogu esimees õpetaja Heini Link, kolhoosnik Elmar Kallas ja Tahkuranna 7.a. Kooli 7. klassi õpilane Rein Sander.

1962. aasta 05. veebruaril asus raamatukokku tööle ROOSE KASE (21.07.1929- 5.02.2012)

1964. aasta tööaruandest võime lugeda järgmist: “Tööd takistab väga tugevasti ruumipuudus. Raamatud on vanades kappides kahes reas ja üksteise peal. Kataloogikast on ainult süstemaatilise kataloogi jaoks ja seegi on täiesti täis, alfabeetiline kataloog on mitmes pappkarbis. Töös esinevate puuduste likvideerimiseks on eeskätt vaja suuremat ruumi“

Raamatukogu juures töötab õmblusring, mida juhendab kooli käsitööõpetaja Maimu Turban.

1965. aastal sai juurde raamatukogu kõrvalt vabanenud ruumid - 18 ruutmeetrit. Enne seda raamatukogu pindala 13 ruutmeetrit. Ruumi remontis raamatukoguhoidja ise, tapeetida aitasid nõukogu liikmed Vaherid.

Alates 1966. aastast õpib raamatukogu juhataja Viljandi Kultuurharidustöö Koolis ja seetõttu on ka raamatukogu aastas üle neljakümne päeva ainuüksi sesside tõttu suletud.

1966. ja 67. aastal hakkavad peredesse ilmuma televiisorid, mille tulemusena raamatukogu külastatavus ja laenutamine vähenesid.

1968. aastal töötab raamatukogu juures kodundusring.

Raamatukogu töötaja koht oli nõukogude ajal väga poliitiline. Olgu selle näiteks  Võiste raamatukogu sotsialistliku võistluse kohustused Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva tähistamiseks.

“Võiste raamatukogu kohustub igakülgselt selgitama lugejatele Suure Sots. Okt. revolutsiooni tähtsust, meie kodumaa kangelaslikku ajalugu, NLKP programmi, NLKP kongresside ja NLKP KK pleenumite otsuseid. Selgitada sise- ja välispoliitilisi sündmusi. Tutvustada elanikele eesrindlikke kogemusi. Aidata kaasa põllumajanduse eesrindlaste kogemuste propageerimisele ( 1.märts 1966)” Ja seda kõike nõuti kõrgemalt poolt, kes omakorda pidid aru andma veel kõrgemale jne. Jne.

V.I. Lenini 100. sünniaastapäeva puhul asus raamatukogu juhataja Roose Kase sotsialistlikku võistlusse Pärnu rajooni Varbla raamatukoguga.

1966. aastal saab raamatukogu juurde avariiuleid ja muud inventari, mis mõjub meeldivalt ruumikujundusele.

1970. aasta IV kvartalis avati raamatukogu teeninduspunkt Tahkuranna 8 - klassilises koolis. Laenutamine toimus kord nädalas kolmapäeviti 11.00 – 16.00.

1970. aastal kulutati kirjanduse muretsemiseks 275 rubla ja 84 kopikat. Raamatukogutöötaja töötasu fond aastas oli 930 rubla.

1973. aasta III kvartali tööplaanist võime lugeda: Küte järgmiseks kütteperioodiks on varutud, kuid ahi on täiesti lagunenud – uks kukkus eest ära ning ka mõned kivid. Vooder on täiesti sisse langenud. Kui suvel uut ahju ei tehta, siis kütta enam ei saa. Raamatukogu ruumid vajavad hädasti remonti, mida pole tehtud vähemalt 15 aastat, välja arvatud sanitaarremont umbes 8 aastat tagasi.

1974. aasta juunis lahkus Roose Kase omal soovil töölt.

Alates 1974. aasta augustist asus raamatukogusse tööle VIIVE MIILIMÄE (sündinud 22.09.1934) Viive oli Tahkuranna 8 - klassilises koolis emakeele ja kirjanduse õpetaja. Käisid jutud, et Tahkuranna kool kaotatakse ära. 1974. aastal lõpetas klass, mille klassijuhatajaks Viive oli ja et raamatukogus oli just vabanenud raamatukoguhoidja koht, asus Viive sellele kohale tööle. Raamatukogu ruumide olukord oli endiselt vilets. Mööbel oli vana ja katus sadas läbi. Viive tööaastate ajal toimus raamatukogus sanitaarremont. Raamatud veeti kõik raamatukogu ees olevasse fuajeesse ja palju raamatuid läks sealt kaduma. Remonti finantseeris külanõukogu. Raamatukogu allus kultuuriosakonnale. Ise tuli koristada ja ahi kütta, aga mingit lisatasu selle eest ei makstud. Küte toodi külanõukogu poolt küll kohale, aga lõhkumine ja kuuri ladumine tuli endal korraldada. Tol perioodil oli olulisel kohal poliitikakirjanduse laenutamine, pidi olema teatud arv laenutusi. Raamatukogutööd käidi kontrollimas Pärnu Rajooni Keskraamatukogu metoodikaosakonnast.

Raamatute komplekteerimine toimus endiselt keskraamatukogu kaudu ja endal kirjandust polnud võimalik valida.

Viive Miilimäe eestvõttel loodi raamatukogu juurde Eesti NSV Vabatahtliku Raamatusõprade Ühingu Võiste algorganisatsioon, millel oli liikmeid 10 – 15 .

Viive raamatukogus töötamise ajal said populaarseks ka  raamatuarutelud. Lepiti kokku mõni raamat, mida kõik arutelul osalejad lugesid ja ühises tee- ja kohvilauas arutleti loetu üle. Vahel läks eriarvamuste pärast  päris tuliseks vaidlemiseks. Arutleti näiteks teoseid  Granin, Daniil “Vihm võõras linnas” ja Mats Traadi “Inger” Toimusid temaatilised õhtud, näiteks juustuõhtu, teeõhtu. Keegi valmistas teema raamatute põhjal ette ja siis tutvustas teistele. Teeõhtu puhul maitsti ka taimeteesid.

Kõige meeldejäävamaks ürituseks oli Feodor Aruväli korraldatud ajalooõhtu, millele eelnes vanade fotode korjamine. Sellel üritusel osales üle neljakümne inimese.

Kujunes välja pikaajaline õmbluskursus.

1977. aasta septembrist reorganiseeriti Tahkuranna 8-klassiline Kool Tahkuranna Algkooliks (4 klassi), mis avaldas tuntavat mõju laste laenutustele.

1980. aasta suvel lahkus Viive Miilimäe töölt ja tema asemele tuli LEA MARUSTE (12.11.1929 – 22.06. 2011) Töötas eelnevalt Tarva Raamatukogus. Lea Maruste meenutab: ”Raamatukogu külastajaid oli vähe võrreldes elanike üldarvuga. Laenutuspunkt oli ka Tahkuranna Algkoolis, kus käisin üks kord nädalas. Palju oli raamatuid tagastamata juba pikemat aega. Dokumentatsioon vajas tõsist korrastamist. Igatahes mulle meeldis palju rohkem töö koolis lastega kui neis kõledais remontimata ruumides. Peale selle kasutasid kuuri ümbrust kohalikud napsivennad pudelite tühjendamiseks. Kõhe oli. Peale kõige vaatas klubijuhataja viltu raamatukogule kui tülikale naabrile, sest klubi vajas neid ruume. Ühel sügisõhtul tulidki külanõukogu liikmed klubisse ruume vaatama ja lubasid raamatukogule uued ruumid. Komisjon oli vägev- külanõukogu esimees Mihkel Talumaa, ajakirjanik Mati Narusk, üks daame Eesti raadiost ja kohalikud rahvasaadikud. Mul jäi selline mulje jutu järgi, et kohe läheb kolimiseks. Teatasin rõõmusõnumist ka keskraamatukogule Pärnus. Kõik särasid õnnest. Lõpuks jäi kõik aastateks vanaviisi.

Mulle ei meeldinud raamatukogus tol ajal see, kuidas hävitati ja kõrvaldati ülearuseid raamatuid, et fond ei paisuks liiga suureks.

1983. aasta 1.septembrist lahkusin töölt, et minna teenima suuremat pensioni. Tol ajal luges viimane tööaasta. Jälle tüütu inventuur. Mul oli ka puudujääk 16,53 rubla. Maksin selle suurema rõõmuga ära ja kohe samal päeval sõitsin Massiaru Eriinternaatkooli. Iga kingsepp jäägu oma liistu juurde.”

Peale Lea Maruste lahkumist asus tööle Viljandi Kultuurikooli vastne lõpetaja NADEŽDA GULJAEVA (20.11.1959). Tema oli rahvuselt venelane, pärit Kuremäelt, kuid sai eesti keelega hästi hakkama. Kahjuks halvenes Nadežda tervis väga kiiresti ja raamatukogu oli  tihti suletud. 1987. aastal oli ta tervise tõttu sunnitud töölt lahkuma.

On 1987. aasta oktoobrikuu 27. kuupäev, kui esmakordselt avan Võiste Raamatukogu uksed lugejatele mina - ÜLLE TOOMLA (02.11.1963). Lõpetasin 1987. aasta suvel Tallinna Pedagoogilise Instituudi raamatukogunduse ja bibliograafia kaugõppeosakonna. Alustatud sai päevases osakonnas, aga abiellumise järgselt läksin üle kaugõppesse. Sellega seoses asusin 1984. aastal tööle Pärnu Rajooni Keskraamatukogu metoodikaosakonda toimetaja, hiljem vanemtoimetaja kohale. Ma ei saa nuriseda, mul läks sellel töökohal üsna hästi. Üleriigilisel bibliograafianimestike konkursil märgiti ka minu koostatud nimestik „Kolmteist kangelast“ ära. Aga minu unistuseks oli töötada inimestega ja raamatutega ning lootsin leida tööd kusagil haruraamatukogus maal.

Raamatukokku tööle asudes oli mul aastane poeg Siim ja algselt töötasin poole kohaga.

1988. aasta jaanuaris algas raamatukogus sanitaarremont, mistõttu tulid ruumid tühjaks vedada. Kahjuks vastremonditud ruumid eriliselt sügavat muljet ei avaldanud, juhtimine käis Pärnu Rajooni Kultuuriosakonna kaudu ja minu käest keegi arvamust ei küsinud. Hiljem selgus, et põrand on värvitud hoopis mingi vale värviga, mis kohe maha hakkas kooruma. Ruumid olid nüüd vähemalt puhtad ja seinas uued tapeedid, aga endiselt oli päevakorral karjuv ruumikitsikus! Peale remonti asusin tööle täiskohaga.

Rahvast käis raamatukogus endiselt väga vähe ja lapsi polnud peaaegu üldse. Üks kord nädalas käisin laenutamas laenutuspunktis Tahkuranna Algkoolis, kust tulidki põhilised laste laenutused.

Suur saavutus oli raamatukogule telefoniühenduse saamine.

1988. aasta septembrist kuni 1990. aasta lõpuni käisin tööl üks kord nädalas (kuna ei leidnud dekreetpuhkuse ajaks asendajat). 1991. aastast hakkasin tööl käima poole kohaga, s.t kaks korda nädalas.

1991. aasta algul rääkis lasteaia juhataja Krista Saarse, et lasteaias on vabaks jäänud üks rühma tuba ja pakkus seda ruumi raamatukogule.  Läksin tollase külanõukogu esimehe Ilme Saksa juurde asja uurima. Tema oli väga kõhkleval seisukohal, kas ikka nii saab jne. Rahvamaja ja raamatukogu kuulusid Pärnu Rajooni Kultuuriosakonna juhtimise alla, aga lasteaia maja oli hoopis kalurikolhoosi „Pärnu Kalur“ ja Lenini nimelise kolhoosi ühisomand. Krista Saarse ärgitusel ja noore inimese niiöelda mõtlematusega hakkasin ma ikkagi 1991. aasta veebruaris raamatukogu kolimist organiseerima. 22. veebruaril oligi kogu raamatukogu killavoor lasteaia õues. Õnneks oli inventari suhteliselt vähe ja põhiline koormatäide olidki raamatud ja riiulid. Raamatukogu sai enda käsutusse lasteaia sõimerühma esimese toa (põrandaküttega!) + mahukas koridor ja laste potiruum, kus sai kõrvalisi asju hoida. Mingit uut inventari raamatukogu ei saanud ja remonti ka uutes ruumides ei tehtud. Ruum ise oli 57 ruutmeetrit (koos abiruumidega peaaegu sada ruutu), aga minu jaoks oli see justkui kuningapaleesse sattumine! Kui palju valgust ja soojust!!!

Kõige olulisem oli see, et rahvas liikus pidevalt. Käisid kasvatajad, lasteaialapsed ja nende vanemad. Ka uues kohas töötas raamatukogu endiselt poole kohaga.

Eriti kaua ma uusi hüvesid nautida ei saanud, sest septembris läksin dekreetpuhkusele ja mind tuli asendama alates 19. septembrist 1991. aastal  VEERA VIRAK (21.03.1963)

Väljavõte Veera mälestustest: ”Raamatukogunduses hakkasid puhuma ka uued tuuled. Seoses sellega tuli raamatukogu fondi, mis oli kaartkartoteegi kujul ja väikeste numbritega hakata ümber kirjutama inventariraamatusse. Jätkata tuli sealt, kust kunagi olid inventarinumbrid pooleli jäänud. Loomulikult tuli parandada ka raamatutes numbrid. See oli mahukas töö, kuna enam kui kolmandik fondist tuli ümberregistreerida. Pean ütlema, et ma lõpetasin ümberkirjutamise inventariraamatutesse alles 20. detsembril 1992. aastal. / / Alates veebruari keskelt (20.02.1993) sain rõõmustava sõnumi, et vald on leidnud võimaluse Võiste raamatukogu avada täiskohaga. Alates 1. märtsist 1993 hakkasin tööle täiskohaga. Uued lahtiolekuajad said olema järgmised:

Esmaspäev, reede 13.00 - 19.00

Teisipäev, neljapäev 10.00 - 17.00

Pühapäev 11.00 - 16.00

Kolmapäev, laupäev puhkepäevad

Pean ütlema, et pühapäeva hakati koheselt väga agaralt kasutama”.

Kuna lasteaia majas asuvaid raamatukogu ruume vajas Tahkuranna kool, pidi Veera raamatukogu kolima Osaühingule “Weiss” kuuluvasse olmehoonesse. Lõpuks, suurte sekelduste tulemusena, õnnestus tal raamatukogu 28. aprillil 1993. aastal uude asukohta transportida. Need ruumid ei olnud endistega absoluutselt võrreldavad. Kui ma 1993. aasta 20. juulil uuesti tööle asusin, ei olnud miski enam endine. Uulu külanõukogust oli saanud Uulu vald. Oli toimunud rahareform ja meil oli oma president Lennart Meri.

Pärnu Rajooni Keskraamatukogu Võiste haruraamatukogust oli saanud lihtsalt VÕISTE RAAMATUKOGU.

Kõige uuendusliku kõrval, mis Eesti rahva elus toimus, oli seda kurvem tõdeda asjaolu, et taas kord oli Võiste raamatukogu osutunud tülikaks asutuseks, mida Võistes õieti kusagile paigutada nagu polegi. Võrreldes endiste ruumidega oli tagasiminek tohutu. Jälle need külmad ja kõledad ruumid, kuhu päeva jooksulgi päike sisse ei paista (ühest olemasolevast aknast paistis päike ainult varahommikul) Riiulite vahed olid nii kitsad, et kogukamad lugejad ei saanud õieti liikudagi. Kõrval oli üks väike ruum, kus sai ka istuda ja soovi korral kohapeal lugeda, kuid see asus raamatukogu töötaja vaateväljast täiesti väljas. Ega need ruumid kedagi eriti kutsunud ka siin kauem aega veetma. Värske ja puhanuna tööle asunud, oleksin pidanud olema töötahet ja energiat täis, kuid mind valdas hoopis „asumisele“ saatmise tunne.

Kuna Veera Virak oli vahepeal asunud tööle täiskohaga, jätkasin ka mina täiskohaga töötamist. Kuigi töötingimuste osas oli suur tagasiminek, külastas rahvas raamatukogu endisega võrreldes tunduvalt rohkem. Majanduslikult oli raske aeg ja inimestel ei jätkunud enam raha nii palju raamatuid ja ajakirjandust osta.

1. juunil 1995. aastal nimetatakse Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega nr 230 Uulu vald ümber Tahkuranna vallaks.

1996. aastal ületasid laenutused esmakordselt raamatukogu ajaloos 10 000 piiri. Samal aastal hakkas raamatukogu esimest korda töötama  eelarve  alusel. Kahjuks tuli eelarve koostada nii väike, et millelegi peale palga ja raamatute soetamise raha ei jätkunudki.

1997. aastal toimusid muutused raamatukogu metoodilise juhendamise osas. Pärnumaa keskraamatukogu likvideeriti ja maakonna raamatukogude metoodiliseks juhendamiseks ja raamatute komplekteerimiseks moodustati Pärnu Linna Keskraamatukogu maateeninduse osakond, kuhu kuulus neli töötajat (asukohaga Jalaka 8) Seal hakkasid edaspidi toimuma ka meie seminarid.

Juba 1996. aastal alustasid raamatukogud üleminekut uuele rahvusvahelisele raamatute kümnendliigitussüsteemile (UDK). Näiteks, kui eesti kirjanduse endine liik oli E, siis uue liigitussüsteemiga sai ta indeksi 821.511.113.  Ka Võiste raamatukogus oli see üheks olulisemaks töölõiguks 1997. aastal. Vajasid ju kõik raamatud uusi liiginimetusi, samuti alfabeetilise ja süstemaatilise kataloogi kaardid.

7. novembril  1998.  aastal täitus raamatukogu juhataja suur, suur unistus - nimelt         kolis raamatukogu oma hindamatud varandused taas kord Võiste lasteaia majja,         kus kogule eraldati vastremonditud rühmaruumid (nüüd juba kaks, põrandapinnaga 130 ruutmeetrit)

Kahjuks ei jätkunud vallal raha uue inventari soetamiseks ja läbi tuli ajada teiste vallatöötajate vana mööbliga (töötaja tool ja laud.)

Esimeseks suuremaks ürituseks uutes ruumides oli pensionäride klubi “Elurõõm” külaskäik ja kadripäeva tähistamine koos väikeste kadrisantidega lasteaiast.

2000. aastal tähistab kogu Eestimaa Eesti Raamatu Aastat ja ka Võiste Raamtukogu tegutseb sama egiidi all. Moodustasime 5- liikmelise Tahkuranna Valla Raamatu Aasta toimkonna, kes viis läbi mitmeid huvitavaid üritusi vallarahvale ja lugejatele (Vanemuise

teatrikülastus, kus me vaatasime “Sõda ja rahu”; noortele raamatumärgi ja raamatu palve kujundamise konkurss, luulekonkurss; kirjanduslik ekskursioon Palamusele; kohtumine kirjanik Ilmar Särjega; endiste valla raamatukogutöötajate austamispäev)

Samal aastal saab kogu maja endale uued uhked silmad - soojapidavad plastaknad.

Esimest korda raamatukogu ajaloos  on raamatukogus suur fotonäitus “Mere ja metsa vahel,” mille autoriks on kohalik harrastusfotograaf Saima Vaher. Emakeelepäeva  tähistasime kohviõhtuga  koos luuletuste lugemisega.

Tehniliselt hakkab raamatukogu järjest enam ajale jalgu jääma - tehniline baas on täiesti olematu.

2001. aastal saab maja uue välisvoodri.

2002. aasta lõpupoole avaneb Võiste Raamatukogus lõpuks aken maailma. Kultuuriministeeriumi toel paigutatakse raamatukogu katusele uhke antenn, mille kaudu jõuab raamatukokku internet. Ministeeriumi poolt eraldatakse ka lugejatele arvuti ning laserprinter. Arvuti leiab koheselt aktiivset kasutamist, sest külas on internet veel väga vähestes peredes. Mõni aeg hiljem hakkavad naabruses asuvad korterelamud saama samuti Võiste Raamatukogu ainukese arvuti kaudu internetti.

Tollane kultuuriminister tahtis interneti ja arvuti oma silmaga üle vaadata ja nii külastaski

6. veebruaril 2003. aastal Võiste Raamatukogu kultuuriminister Margus Allikmaa.

Tema saatjaks oli raamatukogude nõunik Meeli Veskus.

2003. aasta juunis ühines raamatukogu veebiraamatukoguprogrammiga URRAM ja iga vaba moment kulus teavikute sisestamisele andmebaasi.

Sihtasutuse  Vaata Maailma kaudu lisandus lugejatele veel üks arvuti. Seoses sellega on 2003. aastast raamatukogu avatud lugejatele ja interneti kasutajatele 40 tundi nädalas (kadus ära igapäevane sisetöötund). Teise olulise muudatusena oli raamatukogu töötaja puhkuse ajal avatud poole kohaga (varasematel aastatel üks kord nädalas)

Raamatukogu sai endale mööblit (arvutilauad, lugemislauad) uutesse ruumidesse kolivalt Pärnu Keskraamatukogult ja sellega seoses raamatukogu interjöör  tunduvalt paranes

Tänu Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa Ekspertgrupi toetusele sai raamatukogu seintele üles seatud harrastusfotograaf Saima Vaheri loodusfotode püsinäitus.

Naisseltsi toetusel sai raamatukogu enda kasutusse koopiamasina. Samuti sai raamatukogu endale isikliku telefoni (siiani kasutasin lasteaia telefoni.)

2004. aasta jooksul on teavikud 100 protsendiliselt elktronkataloogi sisestatud ja katseliselt toimus ka elektrooniline laenutamine (paralleelselt päeviku kasutamisega, statistikat ei kasutatud aruande tegemisel).  Kasutusele võeti vöötkoodilugeja ja uued raamatud varustati vöötkoodidega. Pidevalt on probleemid internetiühendusega.

Tasapisi paranevad raamatukogu olmetingimused - ehitatakse omaette tualett ja uue linoleumi saab raamatukogu koridor.

Lugejad said oma kasutusse ka kolmanda arvuti, samuti sihtasutuse Vaata Maailma kaudu.

2005. aastal sai raamatukogu endale uued avariiulid. Seda projekti toetas vallavalitsuse kõrval ka Hasartmängumaksu Nõukogu. Samuti uue ja kaasaegse töölaua.

Laenutamine hakkab  toimuma  ainult elektroonilisel teel.

2006. aasta novembris moodustati raamatukogu juurde viieliikmeline kodulootoimkond, kes on võtnud oma eesmärgiks anda välja raamat Tahkuranna valla lõunapoolse osa ajaloo kohta.

2007. aasta jaanuaris otsustas Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu kutsekomisjon omistada raamatukogu juhatajale  raamatukoguhoidja IV kutsekvalifikatsiooni.

Aasta jooksul jätkus koduloolise materjali kogumine ajaloovihiku jaoks, selleks külastasin Eesti Riigiarhiivi, Eesti Ajalooarhiivi ja Eesti Kirjandusmuuseumis asuvat Eesti rahvaluule Arhiivi.

Sel aastal esmakordeslt ei olnud probleeme internetiühendusega.

2008. aasta 30. aprillil toimus raamatukogus kauaoodatud ajaloovihiku “Tahkurannast läbi aegade” esitlus, mis kodulootoimkonna toel ja minu kokku kirjutamisel lõpuks ilmavalgust nägi. Selle eest tunnustati mind Pärnumaa Aasta Maaraamatukoguhoidja 2008 tiitliga, mis oli mulle väga suureks tunnustuseks.

2009. aastal toimus raamatukogus üle pika aja inventuur (kasutades elektroonilist programmi.) Seda aastat võiks naljaga pooleks nimetada “Musta pori näkku aastaks.” Mitte kunagi varem ei ole juhtunud, et üks raamat terve aasta jooksul ei jõua raamatukogu riiulisse. aga just nii Mihkel Raua menukiga juhtus.

Kuna Eesti riiki tabas niinimetatud “masu”  vähendas riik teavikute soetamise raha 7000 krooni võrra.  Majanduslik surutis tõi lugejad taas raamatukogusse, ka need kes vahepeal raamatukogu ei külastanud, leidsid uuesti tee siia majja.

2010. aasta algas koos lugemisaastaga - nimelt oli aasta kuulutatud üleriigiliseks lugemisaastaks. Põhilised sündmused toimusidki lugemisaasta tähe all.

Oluliseks oli minu jaoks ka raamatukogu blogi loomine. Blogi toimib kodulehena ja kajastab olulisemaid raamatukogu sündmusi. Ise tunnen erilist head meelt selle üle, et blogi kaudu on lugejatele võimalik tutvustada raamatukokku jõudnud uudiskirjandust (lugejad ka seda võimalust aktiivselt kasutavad.)

Uuenduseks oli 2010. aastal juturingi ehk kärajate tekitamine Võiste Raamatukogu juurde.

Iga kuu kolmandal kolmapäeval toimub juturing, millest võivad osa võtta kõik soovijad. Sellest on välja kujunenud koduloohuvidega inimeste kokkusaamise koht.

2011. aasta oli minu jaoks “raamatukogude pildile toomise aastaks”

Novembri alguses kärgatas meedias tõeline pauk! 3. novembri Eesti Päevalehe veebilehel ilmunud intervjuus ajakirjanik Rein Sikuga deklareeris kultuuriminister Rein Lang „Mina riigi raha eest massikultuuri ei levita...“ See avaldus tekitas tõelise tormi raamatukogude sees ja ümber. Halva kirjanduse võrdkujuks sai juba manalateele läinud kirjadaam Barbara Cartland. Kõik, kel vähegi tahtmist, võtsid sõna raamatukogude sisu ja raamatukoguhoidjate teemal. Paljudest sõnavõttudest võis välja lugeda, et maaraamatukoguhoidjad on ühed küündimatud, matslikud kultuurikauged tädikesed, kes armastavad meeletult niinimetatud „naistekaid“ ja ei tea eesti kirjandusest ega kõrgkultuurist mitte midagi. Raamatukogude riiulid on aga täis tuubitud välismaist massikirjandust ja klassika leidmine sealt on pea võimatu. Tundsin ennast kogu selle kära taustal väga halvasti. Oli loomulikult ka palju toetavaid mõtteavaldusi. Näiteks nimetas kirjanik Mihkel Mutt planeeritavat aktsiooni „hea maitse diktatuuriks.“ Kindlaid suuniseid riigiraha kasutamise osas aasta lõpuks välja ei öeldud, kuid kindlasti pidid tulema 2012. aastaks kultuuriministeeriumi ettekirjutused.

Raamatukogud, olles esimest korda (minu mäletamist mööda) meedia laineharjal, kihutasid aasta lõppu, et minna vastu uuel aastal uutele, kultuuriministeerimist puhuvatele tuultele!

31. detsembril algas Eestis E-rahvaloendus, millel oodati suurt panust ka raamatukogudelt. Nii mõnigi kohalik elanik täitis siin rahvaloenduse ankeedi.

2012. aasta algul olid rahvaraamatukogud jätkuvalt meedias väga kuum teema. Ja ka kultuuriministeeriumilt tulid alla käsulauad. Vastavalt uuele kokkuleppele on raamatukogu kohustatud riigieelarvelisest toetusest 50 protsendi ulatuses tellima Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia saanud või nomineeritud raamatuid või Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali soovitatud teavikuid. Ühes omavalitsuses peab olema vähemalt üks komplekt kultuuriajakirju.  Nüüd, mil aasta hakkab lõppema võib esmaste arvestuste kohaselt mainida, et peaaegu kogu Võiste Raamatukogule riigi poolt eraldatud raha on kulutatud soovituslikes nimekirjades esinevate raamatute soetamiseks.

Kuna tänavu detsembris möödub 90 aastat Võiste Raamatukogu loomisest , on teine poolaaasta möödunud raamatukogu ajaloo uurimise ja juubelipidustuseks  valmistumise tähe all.    Võiste Raamatukogu 90. aastapäevale pühendatud koosviibimine saab toimuma jõulukuu 19. päeval algusega kell 15.00 külakeskuses Tahku Tare.

                              Raamatukogu lühikese ajaloolise ülevaate koostas Ülle Toomla

                                                        (raamatukogu juhataja 1987. aastast)

                                                               Detsember, 2012