Tallinna ajalugu

Esiajalugu Tallinna algab asub küla lähedal Iru, kus teisel poolel I aastatuhandel ehitati linnus, mille lähedal asus ja arveldamine. Teadmata põhjustel käesoleva tugevdamine on jäänud keset XI sajandil ja praegune Toompea linnamägi asutati Lindanise, mida saab tinglikult pidada Maa keskpunkti Rävala.

IX-X sajandil põlema kasutamise kaubatee läbib Soome lahes ja üha suuremat tähtsust Tallinna sadamas.

Aastatel 1227-1238. Tallinn ja Põhja Eesti otsustas taanlased.

Lõpus XIII sajandi Tallinna ühines Hansa liikmena kus ta mängis järgneva kahe sajandi olulist rolli.

14. sajandi keskel vahetus Tallinna maahärra. Ajendatuna sisepoliitilistest raskustest ja rahapuudusest, müüs Taani kuningas oma Põhja-Eesti valdused  koos Tallinnaga 1346. aastal  Saksa Ordule.

Aastatel 1558-1583 väldanud Liivi sõja käigus võitlesid Venemaa, Rootsi, Poola ja Taani ülemvõimu pärast Läänemere põhjaosas. Eesti ala kujunes üheks olulisemaks sõjatandriks. Hirmul vene vägede ees, andsid Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond 1561. aastal end Rootsi võimu alla, mis püsis järgnevad poolteist sajandit.

Aastatel 1700-1721 laastas Läänemere-piirkonda Põhjasõda. 1710. aasta 29. septembril kapituleerus Tallinn võitluseta Vene vägedele.

Pärast Tallinna liitmist Vene impeeriumiga alustati Peeter I käsul sõjasadama rajamist Tallinna. Tallinna esimene suurem tööstusettevõte tekkis Admiraliteedi töökodade näol Vanasadamas aastatel 1714-1722. 19. sajandi I poolel rajati paberivabrik, tikuvabrik ja masinatehas. 1870. aastal avatud Balti raudtee ühendas Tallinna Peterburiga ning teiste Vene tsaaririigi osadega, elavdades oluliselt kaubandussidemeid. Arenesid masinatööstus, tselluloosi- ja paberitööstust. 1877. aastal asutatud Lutheri vineeri- ja mööblivabriku toodang oli hinnatud ka Lääne-Euroopas, eriti Inglismaal. Aastast 1888 hakkas Tallinnas liikuma tramm. Aastaks 1900 valmis Toompeal õigeusu Aleksander Nevski katedraal. Ehitati muidki ühiskondlikke hooneid: 1910. aastal valmis Tallinna saksa teater (praegune Eesti Draamateater), 1913. aastal "Estonia" seltsi maja (hilisem "Estonia" teater). 19. sajandi II poolel – 20. sajandi algul hakkasid linnalähistele kujunema Nõmme ja Merivälja elamurajoonid.

19.-20. sajandi vahetusel sai Tallinnas uut elujõudu eestlus. Seoses tööstuse arenemisega hakkas 19.sajandi II poolel hakkas linnaelanike arv kasvama. Kui 1881. aastal oli Tallinnas peaaegu 44 000 elanikku, siis 1917. aastal juba peaaegu 160 000. Elanike arvu vähendasid umbes kolmandiku võrra I maailmasõda ning sellega kaasnenud sündmused. 1939. aastaks oli Tallinnas 145 000 elanikku. 1919. aastal asutati Tallinna Õpetajate Seminar (1952-1992 – Tallinna Pedagoogiline Instituut, aastast 1992 Tallinna Pedagoogikaülikool) ning samal aastal  algul Tallinna Kõrgema Muusikakooli nime all tegutsenud Tallinna Konservatoorium (1993. aastast Eesti Muusikaakadeemia). 1918. aastal asutatud Eesti tehnika seltsi erikursustest kasvas välja Tallinna Tehnikum (1944-1989 – Tallinna Polütehniline Instituut, alates 1989. aastast Tallinna Tehnikaülikool). 1914. aastal rajatud Tallinna Kunsttööstuskool jätkas tegevust Riigi Kunsttööstuskoolina (nõukogude ajal Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut) nüüd Eesti Kunstiakadeemia.

II maailmasõja käigus oli hävitatud 5073 hoonet. Suur osa Tallinna väärtuslikust vanalinnast siiski säilis, tõsisemalt said kannatada Harju tänav ja Niguliste kirik.

Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa olulisi muudatusi enamikes olulisemates linna eluvaldkondades. Tallinnast sai taasiseseisvunud Eesti Vabariigi pealinn.Tallinna elanikest moodustavad 53,7% eestlased, venelased 36,5%, teistest rahvusgruppidest on enam esindatud veel ukrainlased (3,7%) ja valgevenelased (2%).

17. oktoobril 1993 toimusid kohaliku omavalitsuse volikogude valimised. Tallinnas võttis neist osa veidi üle 148 000 inimese.