Elva kooli ees seisab üks müstiline kuju koolipoisist. Paljud kindlasti mõtlevad, miks ta seal on, kuid ei tea vastust. Asi on selles, et see lugu leidis aset väga ammu ja inimesed on ta lihtsalt ära unustanud. Kuid tema lugu.... Jah, tema lugu on niivõrd tähtis, et pean teile sellest jutustama, sest mina veel mäletan.

Elas kord poiss Joosep Linsi. Või siis ka ei elanud või polnud see ta nimi - keegi ei oska enam öelda. Ta seisis alati ühes kohas, olenemata ilmast nagu pronkskuju. Ta ei liikunud kunagi paigast, ei pilgutanud silmi, ei söönud, ei joonud. Kui tema käest küsiti, kes ta on või miks ta seal seisab, vastas poiss ainult üht, mida lausudes oli tal alati samasugune kivistunud ilme:

“Mina olen mina ja mina seisan siin. Kes see mina on ei tea minagi. Mis sellel minul siin asja ei oska öeldagi. Kas pole naljakas?”

Ja nii ta seal seisis. Päevi, nädalaid, kuid, aastaid, võib-olla isegi sajandeid - ei oskagi enam täpselt öelda. Kuid ühel päeval ilmus ta juurde üks koer. Koeral oli kunagi olnud läikivvalge kasukas, kuid nüüd oli talle alles jäänud vaid mõni üksik hall karv. Kaela ümber oli uhke rihma asemel roostetanud ketijupp. Koer lähenes poisile ja küsis:

“Poiss, kuidas sul läheb?”

Küsitav jäi korraks mõttesse, kuid otsustas mitte vastata. Koer istus poisi ette maha ja jäi talle otsa vaatama. Möödus minut, siis veel üks ja veel… Lõpuks oli möödunud terve tund. Väikemees imestas, et koer ikka veel tema juures oli.

“Mis sind siin kinni hoiab?” tahtis koer teada. Poiss kogus hetk julgust ja vastas talle:

“Elu.”

“Ja kuidas siis nii?” päris koer edasi. “Räägi mulle oma lugu. Ma olen siin selleks, et sind kuulata,” lisas ta veel.

“Minu nimi on Joosep,” lausus poiss, “või vähemalt nii on mu sünnitunnistusel kirjas. Ma ei tea, kas mul on vanemad. Ehk nad kuskil on, aga mitte siin.”

Poiss vajus mõttesse. Ta meenutas aega, mil oli väike ning ema ta eest hoolitses.

“Kui ma olin väike, tegi ema kõik mu eest ära. Kui ma tahtsin süüa, toitis ta mind alati kuldlusikaga. Kui soovisin kõndida, kandis ta mind alati kukil. Aastad möödusid ning ema jäi vanemaks. Nüüd pidi olema minu kord tema eest hoolt kanda. Ema palus, et ma teda toidaksin, kuid ma ei osanud käsi liigutada. Ema palus, et ma tal kõndida aitaksin, kuid ma polnud kunagi kõndinud. Seepeale ta vihastas ja ütles, et talle pole minusugust tänamatut poega vaja. Kellelgi pole vaja pronkskuju ülal pidada. Oma viimase jõuga tassis ta mu siia ja läinud ta oligi. Oli see päev, nädal, kuu või aasta aega tagasi, ei ma seda enam mäleta. Ja siin ma olengi. Elav pronkskuju, kuigi ma pole kindel, kas seda eluks saab nimetada. Ei saa ma siit liikuda, ei saa kellelegi muret kurta.” Poiss ohkas nukralt.

Koer noogutas arusaavalt ning lausus: “Kas sa näed seda ketijuppi mu kaela ümber? See hoidis mind aastaid kinni. Alguses hoolitseti ka minu eest, kuid ühel päeval mu peremees kadus. Ma ootasin teda truult, kuid teda ei tulnud ega tulnud. Ka minu eest ei hoolitsetud enam, kuid ma ei saanud lahkuda, sest kett hoidis mind kinni. Siiski ma ootasin lootuses, et peremees tuleb tagasi. Nüüd ma võin sulle öelda, et see kett on vaid väike takistus, mida on võimalik ületada. Nagu mina, pead ka sina oma ahelatest vabaks saama. See, et sa siin kinni oled, on vaid pettekujutelm. Tegelikkuses oled sa vaba. Mine ja leia oma õnn. Ära jää seda oodatama.” Seda öeldes lahkus koer poisi juurest. Kas oma peremehe juurde või mujale, seda ei osanud isegi tema öelda. Ta läks sinna, kuhu käpad teda kandsid.

Poiss mõtles hetke ning teadis kohe, mida tegema peab. Arglikult liigutas ta oma sõrmi, siis kätt, siis pead ning juba liikuski terve ta keha. Ta astus sammu, siis kaks ja juba oligi ta liikunud terve meetri.

Tal õnnestus see. Ta sai vabaks. Ta sai oma hinge piinavatest kammitsatest vabaks. Ja ta läks. Ta läks, et elada oma elu. Ta läks, et teha kõike, mida ta varem teha ei saanud. Ta läks kooli, omandas hariduse, leidis endale sõbrad. Kõige selle käigus ei unustanud ta kordagi koera õpetlikke sõnu. Ja teate, mis on kõige tähtsam? Ta andestas oma emale. Ta polnud enam kurb selle üle.

Aastad möödusid ning poisist sirgus mees. Ta rajas oma endise asukoha juurde kooli ning sai selle esimeseks direktoriks. Kohale, kus ta seisnud oli, lasi ta rajada pronksist koolipoisi kuju, et mitte kunagi unustada aega, mil õnn näis kauge, sest tegelikkuses on kõik inimeses endas kinni.