KAS PIIBEL ON USALDUSVÄÄRNE?

Kas Piibel, raamat, mida kristlased peavad Jumala sõnaks ja tõeks on usaldusväärne? Antud ülevaates püüame vastata mõningatele levinumatele argumentidele ja küsimustele, mis inimesi kahtlema panevad.                  

Kas ei ole Piibel on kogumik legende, mida me ei saa seda võtta ajaloolise tõena?

Vastuväide nr 1. Jeesusest rääkivate evangeeliumite kirjutamise aeg on ilmselgelt liiga varajane, et need saaksid olla legendid

Tänapäeval nõustuvad pea kõik ajaloolased, et neli Piiblis leiduvat evangeeliumi on kirjutatud kõige rohkem 40-60 aastat pärast Jeesuse surma ning suure osa Uuest Testamendist moodustavad Pauluse kirjad 15-20 aastat pärast Jeesuse surma. Lisaks on teada, et allikad, millal eelmainitud põhinevad, on ise veelgi varasemad- Markuse evangeeliumi puhul näiteks kõige hiljem 7 aastat pärast sündmusi endid. See tähendab, et need tekstid olid ringlemas juba sel ajal, kui oli elus sadu inimesi, kes olid ise Jeesuse tegusid ja õpetamist kuulnud ja näinud. Ühe evangeeliumi autor Luukas kirjutab, et see, mis ta Jeesuse elu kohta kirjutab, on pärit tunnistajatelt, kes on kirjutamise ajal elus (Lk 1:1-4). Evangeeliumite autorid mainivad tunnistajaid nimeliselt, et lugejatel võiks olla neile ligipääs ja nad võiksid ise veenduda tekstide tõepärasuses. Paulus kirjutab, et on 500 tunnistajat, kes nägid ülestõusnud Kristust ja et paljud neist on veel elus. Ei oleks võimalik kirjutada sellise väljaütlemisega teksti laiemale avalikkusele, kui neid elavaid tunnistajaid tõepoolest ka ei eksisteerinud. Kõik see viitab, et evangeeliumid ei olnud anonüümsed, kollektiivsete suuliste mälestuste ajas muutuvad kogumikud. Ei tohiks unustada, et tekstide kirjutamise ajal ei olnud elus mitte ainult Jeesuse toetajad, vaid ka tema vastased, kes olid samuti ise näinud Jeesuse tegusid, kuulnud tema õpetust ja olnud tema surma tunnistajad. Need inimesed oleksid olnud väga huvitatud kummutamast kirjeldusi Jeesuse elust, mis ei vastanud tõele, kuid et nad olid ka ise antud sündmusi näinud, ei olnud neil õieti kusagilt kinni hakata. Vastasel juhul ei oleks evangeeliumid täna 2000 aastat hiljem meieni jõudnudki, eriti arvestades Jeesuse vastaste ühiskondlikku positsiooni ja võimekust asjade kulgu oma soovi järgi kujundada. Ometi, et teadmine Jeesuse tegevusest oli ilmselge niivõrd suurtele rahvahulkadele, ei oleks tema vastaste jõupingutused midagi muud väita vilja kandnud. Selleks, et ühe kogukonna mõtetes kujuneks teatud sündmustest tugevalt muudetud, äärmuslikult kirjanduslik nägemus, oleks vajalik, et need, kes tegelikkust oma silmaga pealt nägid, oleksid ammu surnud (samuti nende lapsed ja lapselapsed). Nad peaksid olema pildilt kadunud, et neil ei oleks võimalust parandada valesid fakte või väljamõeldud lisasid. Evangeeliumid kirjutati kaugeltki liiga vara, et selline asi oleks saanud juhtuda. Oleks võimatu, et tollel ajal uus usk- kristlus- oleks laiemalt levinud, kui Jeesus ei oleks tõeliselt teinud asju, millest evangeeliumid räägivad. Kui Jeesus ei oleks risti löödud, ilmunud pärast oma surma elusana, ei oleks olnud tühja hauda, ei oleks olnud Jeesuse õpetust, siis ei oleks kristlus kunagi levima hakanudki. Tekstide kuuljad oleksid lihtsalt nende üle naernud ja need kõrvale heitnud, teades, mis tegelikult toimus.

Vastuväide nr 2. Evangeeliumite sisu on legendide jaoks liialt endale vastu töötav

Üks populaarne seisukoht on, et evangeeliumid kirjutati varase kiriku juhtide poolt, et edendada oma poliitikat, kinnistada võimu ja ehitada oma liikumist. Kui aga evangeeliume lähemalt uurida, tundub see teooria absurdsena. Miks oleksid varase kristliku liikumise juhid mõelnud välja, et Jeesus löödi risti, kui seda tegelikult ei juhtunud? Iga tolleaegne kuulja, ükskõik kas kreeka või juudi kultuuri esindaja, oleks automaatselt kahtlustanud, et keegi, kes löödi risti, pidi olema kurjategija, ükskõik, mida vastupidist autor ülejäänud tekstis väita püüdis. Miks oleks ükski kristlane välja mõelnud loo sellest, kuidas Jeesus Ketsemani aias palvetab, et oma missioonist pääseda? Või miks oleks kasulik teksti panna situatsioon, kus Jeesus ristil hüüab, et miks Jumal on ta maha jätnud? Need sündmused oleksid juhtide silmis potentsiaalseid liikumisega ühinejaid kas solvanud või neis suurt segadust tekitanud, näidates Jeesust nõrga ja läbikukkujana. Miks leiutada, et naised olid esimesed Jeesuse ülestõusmise tunnistajad, kui tolleaegses ühiskonnas oli naiste positsioon niivõrd madal, et näiteks kohtus ei olnud naise tunnistus tõendina midagi väärt? Kui lugu oleks välja mõeldud, oleks ju palju loogilisem panna esmasteks tunnistjateks meessoost kogukonna autoriteetsed võtmeisikud. Miks pidevalt esitleda apostleid, varase kiriku juhte, kui aeglase taibuga, kadedaid, argpükslikke? Kes varases kirikus oleks tahtnud levitada lugu oma ühe olulisima eestmineja Peetruse läbikukkumisest? Ei tundu just parim strateegia uute järgijate võitmiseks. Miks kõik see evangeeliumitekstides sisaldub, on ratsionaalselt põhjendatav vaid sellega, et need sündmused tõepoolest ka aset leidsid.

Vastuväide nr 3. Evangeeliumite kirjanduslik stiil on liiga detailne, et need saaksid olla legendid.

C.S.Lewis oli maailmaklassi kirjanduskriitik, kes evangeeliume lugedes on öelnud nõnda:

„Ma olen lugenud poeeme, romansse, nägemuste üleskirjutisi, legende ja müüte kogu oma elu. Ma tean, millised need on. Ma tean, et mitte ükski neist pole selline, nagu see.“

Lewis püüab anda edasi, et tolleagne ilukirjandus polnud ligilähedaseltki sarnane sellele, mis on ilukirjandus tänapäeval. Moderne ilukirjandus on realistlik. See sisaldab detaile ja dialooge ja lugedes tundub justkui pealtvaataja kirjeldus. Selline kirjandusžanr on arenenud viimase kolmesaja aasta jooksul. Antiikajal kirjutatud romaanid, eeposed või legendid olid kõrged ja kauged- detailid olid harvad ning neid kasutati ainult siis, kui nad midagi olulist tegelaste karakterite arendamisele juurde andsid. See on põhjus, miks lugedes näiteks „Illiast“ või „Beowulfi“ ei leia sa kohti, kus tegelased märkaksid vihma või jääksid ohates magama. Kaasaegsetes novellides lisatakse detaile, et luua reaalsuse õhkkonda, kuid antiikkirjanduses ei leia seda kunagi.

Vaadates aga Piiblit näeme kirjeldusi sellest, kuidas Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas (Mk 4). Johannese 21 peatükist võime lugeda, kuidas jüngrid olid paadiga järvel kaldast kakssada küünart, samuti kirjeldatakse, et nad püüdsid 153 kala. Mujal kirjeldatakse, kuidas Jeesus sõrmega liiva peale joonistab. Evangeeliumitest leiame selliseid detaile, sest need olid jäänud nende inimeste mällu, kes olid ise sündmuste tunnistajad. On tehtud mitmeid psühholoogilisi uurimusi, mis püüavad võrrelda pealtnägijate tunnistusi spekulatiivsete või ilukirjaduslike allikatega, ajalooliste rekonstruktsioonidega. On leitud, et tunnistajate meenutused on selektiivsed, keskendudes unikaalsetele ja oluliste tagajärgedega sündmustele, kuid meelde jäävad ka pealtnäha ebaolulised detailid. Neid jooni leiame ka evangeeliumites. Oluline on ka mõista, et tolleagses kultuuris oli jüngritel ülesanne oma õpetajate õpetused pähe jätta, paljud Piiblitekstides leiduvad Jeesuse väljaütlemised on kirjas sellises formaadis, mis oli mõeldud meeldejätmiseks- ka sellest võime leida kindlust usaldamaks evangeeliumite sisu tõesust.

Piibel räägib imedest, kuid kas ei ole see teaduslikust vaatepunktist võimatu?

Üks peamisi põhjuseid, miks paljud inimesed arvavad, et teadus on religioonist kuidagi üle või ratsionaalsem, on see, et enamik suuremaid religioone peavad võimalikuks imesid. Nii ka kristlased- igal aastal tähistavad nad Jeesuse surnust ellu ärkamist, Uus Testament on täis imesid, mida Jeesus maa peal olles tegi. Teadus ütleb, et imed ei ole võimalikud, sest neid ei saa teadusliku meetodiga tõestada. Teadusliku meetodi aluseks on eeldus, et igal nähtusel on mingisugune loodusseadustega kooskõlas põhjus. See on  nii aga sellepärast, et loodusseadustest lähtuvad põhjused on ainsad, mida selline metoodika suudab adresseerida. Ei leidu eksperimentaalset mudelit, et tõestada väidet “pole võimalik, et füüsilises maailmas aset leidval võib olla üleloomulik põhjus.” Teadus väidab niisiis, et kui tema metoodika ei suuda uurida üleloomulikke põhjuseid, siis selliseid põhjuseid ei eksisteeri. Filosoofer Alvin Plantinga kommenteerib:

“See argument on nagu olukord, kus purjus mees kangekaelselt otsib oma kadunud autovõtmeid ainult tänavalambi valgussõõrist, tuues põhjusena, et valgus on seal parem. Ta justkui väidab, et kuna võtmeid on pimedas raske leida, peavad need olema kindlasti valguse käes.”  Sama absurdne on ka väide, et kui teaduslik meetod ei ole sobiv üleloomuliku hindamiseks, siis seda üleüldse eksiteerida ei saa.

Teine alateadlik väide, mida inimesed esitavad, öeldes, et “imed ei saa juhtuda”, on, et “ ei saa olla Jumalat, kes teeb imesid”. Kuid kui on olemas  selle universumi looja Jumal, siis ei ole imede võimalikkuses midagi ebaloogilist. Kui uskuda, et ta lõi mittemillestki universumi, siis ei tohiks talle olla raskuseks selle osade ümberkombineerimine vastavalt oma soovile. Et kindlalt väita, et imesid ei eksisteeri, peaksime olema enam kui veendunud, et Jumalat ei ole olemas ning see on juba omaette usuhüpe, sest Jumala olemasolu ei ole võimalik ei lõplikult tõestada ega ümber lükata.

Piibel on kultuuriliselt aegunud?

Vahel ütlevad inimesed, et nad ei saa Piiblit tõsiselt võtta mõningate selles sisalduvate, kuid nende jaoks vastuvõetamatute väidete või soovituste pärast. Näiteks ütleb Ef 6:5: “orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad”. Kindlasti tekitab see kirjakoht paljudes tugevaid emotsioone. Võib juhtuda, et vaid ühe sellise lause tõttu põgenevad inimesed Piiblit lugemast ja kaalumast seda kui tõde. Üks võimalus sellisel puhul, on kaaluda, et ehk ei õpeta neid häiriv kirjakoht tegelikult seda, mida see tundub õpetavat. Paljud tekstid, mis tunduvad inimestele vastuvõetamatud, saavad selgemaks, kui panna need õigesse ajaloolisse konteksti. Kui võtta eelmainitud tekst, siis ilmselt kujutab keskmine lugeja ette 18. ja 19.sajandi orjakaubandust või inimikaubandust tänapäeval. Ometi, 1.sajandi Rooma impeeriumis, kui Uus Testament kirjutati, tähendas orjandus midagi muud. Enamik neist olid kas sõjavangid või inimesed, kes olid end ise orjaks müünud. Valdavalt olnud suurt erinevust orja ja keskmise “vaba” inimese vahel. Nad riietusid ja elasid sarnaselt muule rahvale ning ei olnud ülejäänud ühiskonnast kuidagi erilisel moel eraldatud. Finantsiliselt rääkides- orjad said sarnast palka nagu mitteorjadest töötajad ja seega ei olnud nad ka tavaliselt vaesed. Samuti oli neil võimalus koguda piisavalt vara, et end vabaks osta. Vähesed neist olid orjad terveks eluks, enamik neist suutsid saada vabaks 10-15 aastaga. Rooma seaduse järgi lasti ori tavaliselt vabaks 30.daks eluaastaks. 1.sajandiks oli umbes ⅔ Rooma rahvastikust orjad. Kontrastina oli nö Uue Maailma orjandus palju süstemaatilisemalt julm. Piibel mõistab selgesõnaliselt hukka inimröövi ja orjadeks müümise (5.Ms 24:7, 1. Tm1:9-11). Seega, kuigi 1.sajandi kristlased ei mõistnud tolle aegset orjandust täielikult hukka, tegid nad seda kindlakäeliselt Uue Maailma stiilis orjandusega, mida mitte mingil moel ei saa Piibli õpetuse valgel tolereerida.

Seega, mõned tekstid ei pruugi õpetada seda, mis esmapilgul tundub. Ometi on kindlasti Piiblis ka sellist, mis ka pärast hoolikat tausta uurimist tundub inimestele vastuvõetamatu ja ehk isegi solvav. Tasub kaaluda, kas probleem ei või seisneda selles, et vahel peame alateadlikult oma käesolevat ajaloolist hetke ülimaks kõigist teistest. Me ei peaks arvama, et meie kultuur on universaalseim ja üle teiste. Näitena võib tuua tänapäeva brittidele ja nende 1000 aasta taguste esiisadele anglo-sakslaste vaated. Kujutle, et mõlemad loevad Piiblit, Esmalt loevad nad Jeesuse väidet, et ta tuleb aegade lõpus koos inglitega, et mõista kohut kogu maailma üle. Hiljem loevad nad Peetrusest, ühest olulisemast apostlist, kes reedab oma isanda kolm korda, kuid sellest hoolimata saab Peetrus andeks ning tõstetud tagasi oma juhtimispositsioonile. Esimene Jeesuse väide paneb tänapäeva britte vastumeelest judisema. See kõlab kohutmõistvalt ja eraldavalt. Samas, lugu sellest, kuidas isegi Peetrus sai andeks, on neile väga sümpaatne. Esimene lugu aga ei häiri anglosakse mitte üldse- nad teavad kõike “viimsepäevast” ja on õnnelikud, et saavad selle kohta rohkem infot. Kuid teine lugu- see on nende jaoks šokeeriv. Ebalojaalsust ja reetmist sellisel kujul, nagu Peetrus seda tegi, ei tohiks kunagi andestada! Ta ei vääri elada, ammugi mitte olla juhtiv apostel. Nende jaoks on selline lugu niivõrd vastumeelne, et nad tahavad Piibli otsekohe kõrvale heita ja sellest rohkem mitte midagi kuulda.

Muidugi arvame meie, et anglosakslased on primitiivsed. Kuid samamoodi mõeldakse ühel päeval meist ja meie kultuuri domineerivatest vaadetest kui primitiivsetest. Kuidas saame öelda, et just meie aja standard on mõõdupuu, mille järgi otsustada, millised osad Piiblist on sobiva ja õige sõnumiga ja millised mitte. Paljud meie vanavanemate ja vanavanavanemate uskumused tunduvad meile tobedad ja isegi piinlikud. Kuid see protsess ei peatu meiega. Meie lapselapsed vaatavad mitmetele meie arvamustele elust samuti kui aegunutele. Kas ei oleks traagiline, kui heidame Piibli kõrvale mõne vaate tõttu, mida üsna vähese aja pärast võidakse pidada üsna nõrgaks või lausa valeks? Hoida kõrvale kristlusest, sest osa Piibli õpetusest on sinu jaoks häiriv, tähendab eeldada, et kui on olemas Jumal, siis ei oleks tal ühtegi vaadet, mis sind võiks ärritada. Kui me elimineerimie Piiblist kõik, mis käib vastu meie tunnetusele ja tahtele, siis jääb meile Jumal, kes kunagi ei saa meile vastanduda, kunagi meid juhtida muutuma. Siis on meil enda valmistatud Jumal ja mitte keegi, kellega meil võiks olla tõeline vastastikune suhtlus. Ainult siis, kui sinu Jumal võib öelda ka asju, mis on sulle väljakutsuvad ja rasked, võid sa teada, et tegemist on tõesti reaalse Jumalaga ja mitte ainult sinu kujutlusvilja ja soovunelmaga, ainult selline Jumal saab aidata meil muutuda, areneda ja kasvada.

Kas Piiblitekstid ei ole iseendaga vastuolus?

Ajaloolased nõustuvad, et Piibel on kirjutatud umbes 1550 aasta jooksul, vähemalt 40 autori poolt, kellest enamik ei tundnud üksteist, samuti olid nende taustad väga erinevad- nende seas oli kuningaid, kalamehi, maksukogujaid, karjaseid ja teisi. Piibli kirjutamisel on kasutatud kolme erinevat keelt. Ja olgugi, et Piibel käsitleb teemasid, mis oma olemuselt võiksid olla üsnagi vastuolulised, kannab kogu see raamatute kogum, mida nimetame Piibliks, ühte harmoonilist sõnumit. Eeltoodud Piibli kirja panemise aspektid tunduksid garanteerivat, et Piibel on eksklik, kuid ometi on Piibli sõnum algusest lõpuni hämmastavalt ühtne.

Kas Piibel ei ole ajas muudetud?

On hämmastav, kui rikas on Uus Testament kirjalike tõendite poolest, võrreldes muude ajalooliste ürikutega. Näiteks Caesari “Gallia sõjast” on olemas üheksa või kümme koopiat ja vanim neist on kirja pandud 900 aastat pärast seda, kui Caesar elas. Liviuse “Rooma ajaloost” , mis kirjutati vahemikus 59 eKr- 17 pk, pole meil rohkem kui kakskümmend koopiat, millest varaseim pärineb samuti aastast 900. Hoolimata vähestest säilinud koopiatest ning suurest ajavahemikust teose tegeliku kirjutamise aja ning meieni säilinud eksemplari üleskirjutamise vahel, ei kahtle ajaloolased nende antiikdokumentide tõepärasuses. Mis puutub Uude Testamenti, siis on materjali väga rikkalikult. Tõenäoliselt on enamus Uuest Testamendist kirjutatud aastatel 40- 100 pKr. Kogu Uuest Testamendist on väga head täies mahus käsikirjad, mis pärinevad aastast 350. Kolmandast sajandist on säilinud papüüruskäsikirjad, mis sisaldavad enamikku Uue Testamendi raamatutest ja aastast 130 pärineb Johannese evangeeliumi katkend. Lisaks sellele on üle 5000 kreekakeelse käsikirja, üle 10 000 ladinakeelse käsikirja ja 9300 muud käsikirja, samuti enam kui 36 000 tsitaati varajaste kirikuisade töödest. Nagu üks tuntum tekstikriitik F.J.A. Hort ütles: “tõendusmaterjali mitmekesisuse ja täielikkuse poolest on Uus Testament kättesaamatult üle kogu antiikkirjandusest.”

Uue Testamendi uurija ja asjatundja Daniel Wallace ütleb, et kuigi on üle 300 000 säilinud variatsiooni Uuest Testamendist, on see number väga eksitav- enamik erinevusi on täiesti mitteolulised- kirjavead, sõnade järjekorra erinevused jms. Kogu tekstis, mida on 20 000 rida on umbes 40 rida, mille puhul on kahtluse all, kas need olid algupäraselt tekstis ning ükski neist ei muuda oluliselt sisu. Iga mittekallutatud dokumentidega tegelev õpetalne nõustub tänapäeval, et Piibel on läbi sajandite hämmastavalt hästi säilinud. 14.sajandist pärit koopiad on praktiliselt identsed nendega, mis pärinevad 3.sajandist. Kui avastati Surnumere käsikirjad, olid ajaloolased šokeeritud, kuivõrd sarnased olid need teistele antiiksetele Vana Testamendi koopiatele, hoolimata sellest, et leitud dokumendid olid sadu aastaid vanemad, kui ükski varasemalt leitud tekst.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kriitiine akadeemiline analüüs ütleb, et kui lükkame ümber Uue Testamendi dokumentide autentsuse, siis peame sama tegema ka kõigi muude antiikajal kirjutatud teostega ning lugema tühiseks kogu kirjaliku ajaloolise informatsiooni, mis on pärit ajast enne 1000.a pKr.

Allikad:

Timothy Keller “The reason for God”

Nicky Gumbel “Elu küsimused”

Geisler & Howe “The big book of bible difficulties”