TARTU ÜLIKOOL
TÜRI KOLLEDŽ
Swen Peterson
Enda Pärisma
Renno Rambi
Projektõppe töö
Juhendaja Maie Kiisel,
TÜ Ajakirjanduse ja Kommunikatsiooni instituut,
sotsiaalse kommunikatsiooni õppetooli assistent
TÜRI 2008
Tänapäeval pööratakse aina rohkem tähelepanu keskkonnakaitsele, milles osalemiseks on säästev tarbimine tavainimesele kõige kättesaadavam võimalus. Infot säästva tarbimise kohta annavad välja erinevad organisatsioonid ja ettevõtted, kuid tavatarbijale jääb see info kahjuks killustatuks ja puudulikuks. Puudub võimalus saada vajalikku infot kätte ühest kohast.
Käesolev töö ongi ajendatud tarbijate vajadusest säästva tarbimise info järele. Oluline on seejuures see, et võimalikult palju infot oleks koondatud ühte keskkonda.
Kuna säästva tarbimise alased võimalused on pidevas muutumises ja vastav info on sageli uuenev ning aina rohkem inimesi kasutab internetti (58% 15-74-aastastest; Randver, 2006), siis pole seda mõistlik välja anda trükitud kujul, vaid pigem sobib selleks väljundiks veebiportaal.
Töös näidatakse, et vajadus sellise infoportaali järele on olemas, tuuakse välja olemasolevad võimalused, analüüsitakse lühidalt erinevaid teemavaldkondi ning antakse soovitusi, kust ühe või teise valdkonna kohta saab informatsiooni. Lisaks portaali sisule töötatakse välja ka selle võimalik struktuur.
Kuna tegu on veebiprojektiga, siis moodustavad suure osa töös kasutatud materjalidest internetileheküljed.
Uurimistöö tulemusena valmib kontseptsioon säästva tarbimise veebiportaali ülesehitamiseks. Eesti Roheline Liikumine (ERL) kasutab käesoleva töö tulemusi säästva tarbimise portaali projekti elluviimiseks.
Käesolevas töös osales Swen Peterson peatükkide 4.1.1, 4.1.2, 4.1.4 ning 4.2; Renno Rambi peatüki 4.2 ning Enda Pärisma kõikide peatükkide koostamisel.
Täname selle töö juures osutatud abi eest Pille Pruulmann-Vengerfeldti, Kaili Müürisepa ning Anu Nutti.
Säästva tarbimise internetiportaali kontseptsiooni väljatöötamine ja eelanalüüs 1
Sissejuhatus 2
Sisukord 3
1. Säästva tarbimise portaali vajalikkusest 4
2. Olemasolev säästva tarbimise info 6
3. Portaali sisuloome lähtepunktid 8
4. Teemad portaalis 10
4 1. Säästlikud ja tervislikud tooted 10
4.1.1 Öko- ja mahemärgised 10
4.1.2 Ökokaubandus 11
4.1.3 E-koodid ja lisaained 11
4.1.4 Geenmuundatud organismid 11
4.1.5 Tarbimise mõju 11
4.2 Jäätmed 12
4.3 Transport 13
4.4 Energia 13
4.5 Säästev ehitus 13
4.6 Reklaam 13
5. Portaali struktuurikontseptsioon 15
6. Kokkuvõte 17
Kasutatud materjalid 18
Kasutatud trükised 18
Kasutatud käsikirjad 18
Kasutatud normatiivmaterjal 19
Kasutatud internetileheküljed 19
Kaasaegse ühiskonna indiviidide keskkonnakäitumine on suundumas traditsioonilise eluviisi ja loodusläheduse juurest tootmis- ja tarbimiskesksele keskkonnakäsitlusele (Kiisel, 2005). Seda kinnitab ka Eesti Rohelise Liikumise poolt tehtud noortel linnaelanikel põhineva liikmeskonna uuring, mis näitas, et konkurentsitult enim eelistati tegevust tarbimis-suunal: kõige huvitavam keskkonnaküsimus oli tarbimine (soosis 65% liikmeist, võrrelduna nt transpordiga - 25%) (ERL, 2005).
Paljud erinevad uurimused näitavad, et inimestel on huvi säästva tarbimise vastu, kuid tihti on probleemiks infopuudus. Näiteks tunnistavad tarbijad, et informatsioon mahe-toodete ja tervisliku toitumise kohta on killustatud, mahetoodete tarbimine on lihtsam kodustele noortele emadele, kel on rohkem vaba aega ning oma laste tervise ja tuleviku peale mõeldes ka suurem motivatsioon tegelemiseks (Leedma, 2006).
Mahetoodete osas puudub tarbijate ja tootjate vahel ühine arusaam, kusjuures tarbijate jaoks on mõiste laiem. Venekeelse elanikkonna jaoks puudub mõiste „mahetoodang” ning eestikeelne info jääb neile arusaamatuks. Piisavalt infot ei ole 54% elanikkonnast, samas mahetoitu eelistaks võimaluse korral 60% elanikkonnast (Eesti Konjuktuuriinstituut, 2005).
Sama uurimus näitab ka, et elanikud on ebapiisavalt informeeritud ka geenmuundatud organismidest (GMO-dest): 59% elanikkonnast ei oma neist piisavalt informatsiooni.
Ökomärgistest on Eestis kuulnud või teab täpsemalt keskmiselt 40% inimestest, seejuures täpsemalt teadjate suurus jääb 5-10% vahele. Samas 20% ei tea öko-märgistusest üldse mitte midagi ning ei tunne huvi ka selle vastu. Peamine põhjus on see, et märgistused on väikesed ja neid on tarbija jaoks liiga palju. Lähtuvalt eeltoodust ei suuda mitteteadlik tarbija ka vahet teha öko-, kvaliteedi ja reklaammärgistel. Inimestel on huvi keskkonnasõbralike toodete vastu, kuid infot selle kohta on liiga vähe ja see pole piisavalt kättesaadav (Pärisma, 2005).
Säästva tarbimise võimalused on järjest laienenud, paraku on nii erinevad säästvate toodete kui ka jäätmete sorteerimise võimalused väga killustunud, vajades koondatumat keskkonda, mis lihtsustaks tarbijal oma tee leidmist säästva tarbimise valikute osas. Alates nt. sellest, kus on talle lähim jäätmekonteiner ja lõpetades erinevate mahetoodete nimekirjade ja ostukohtadega). Paljud head lahendused säästva tarbimise vallast (nt. kirbuturud, uued mahekauplused, muutunud võimalused jäätmekäitluses, uued rongiliinid) vajavad endale infokanalit, milleni jõuaksid kõik säästvast tarbimisest huvitatud grupid. Hetkel selline kanal puudub ja olemasolevad keskkonnaalased internetiväljundid seda funktsiooni täita ei suuda.
Hetkel on internetis ja ka mujal säästva tarbimise infot küll, kuid üsna killustatult. Samuti pole head säästva tarbimise juhist olemas paberkandjal.
ERL-i koduleheküljel leiduv „Säästva tarbimise käsiraamat” (ERL, 2004) ei ole paberkandjal ilmunud ning sealne tekst ei ole tavatarbijale kergesti jälgitav. See on küll tarbijatele heaks taustainfoks, mis tutvustab säästva tarbimise tagamaid ning annab ka mõningaid juhiseid, kuid need ei ole selgelt välja toodud ning neid on sealt raske leida.
Käesolevaks aastaks andis ERL välja „Ostujuht. Kalender-märkmik 2008”, kus on küll mõningaid tegustemisjuhiseid, kuid see info on üsna üldine ning väikese tiraaži tõttu kättesaadav vaid vähestele tarbijatele.
2007. aasta lõpus ilmus Epp Petrone „Roheliseks kasvamine”, mis annab päris palju näpunäiteid säästva tarbimise teemal (Petrone, 2007). Raamaturiiulitel kipub see olema ainus eestikeelne raamat sellel teemal. Enamik keskkonnakirjandust on suunatud pigem looduskaitselistele teemadele.
Internetis oli veel paar aastat tagasi üsna ajakohane portaal www.keskkonnaveeb.ee . Kuigi seda uuendatakse ka praegu (peamiselt uudiseid), on see mõnevõrra ajale jalgu jäänud ning ei koonda endas piisavalt infot. Samuti pole see lihtsalt navigeeritav ning vajaliku info leidmine ei ole seega lihtne.
Eesti Rohelise Liikumise kodulehelt www.roheline.ee leiab küll mõningaid materjale ning käitumisjuhiseid, kuid ka see veeb on aegunud ning ei ole lihtsalt navigeeritav.
Rohelise värava internetileht www.greengate.ee koondab enda alla peamiselt keskkonnateemadega seotud uudised.
Eestimaa Looduse Fond tegeleb eelkõige looduskaitseteemadega, need on kajastatud nende kodulehel www.elfond.ee, kuid säästev tarbimine ei kuulu ELF-i prioriteetide alla, erandiks energiaprobleemid.
Keskkonnaministeeriumi kodulehelt www.envir.ee leiab päris palju erinevate valdkondade infot. Seal on nii jäätmete sorteerimisest, keskkonnamärgistest, taarast kui ka näiteks keskkonnaharidusest.
Ökopoodide kodulehetede tasemed on väga erinevad. Kui osa neist pakub veebipoodi toodete ostmiseks, siis osade lehtedel puudub ülevaade, mis kaupu neilt üldse võib leida. OÜ Aarensen veebileht www.mahekaup.ee koondab endas lisaks poele ka veidi infot ning samuti annavad nad välja internetipõhist lehte „Mahedad sõnumid”, kus käsitletakse erinevaid säästva tarbimise ning keskkonnaga seotud teemasid.
Jäätmete kohta on infot jäätmefirmade kodulehtedel, samuti leiab erinevate otsingusõnadega ka muud säästva tarbimise infot, aga see nõuab aega ning infootsimisoskusi.
Lisaks info killustatusele iseloomustab keskkonnasäästliku tarbimise teemat ka vähene tarbijate usaldus: Normaku (2005) uurimuses vastas ligi 40% inimestest, et nad ei usu keskkondlikku turundusse.
Võib arvata, et skeptilisus keskkondliku turunduse suhtes on sõltuvuses asjaolust, et sellealane reklaam on meil täiesti olematu ja arvatavasti ei ole suurem osa inimestest keskkondliku tarbimise tagamaadega kursis. Koondatud info annab võimaluse infot võrrelda ning avatud suhtlus usaldust kasvatada nende toodete vastu, mis seda väärivad.
Nagu eelnevast selgub on palju infot olemas, kuid on oluline see kokku koondada ja süstematiseerida ning luua soodus internetikeskkond, mis motiveeriks seni puuduvat tarbimisteemalist infot portaaliga liituma.
Internetiportaali loomisel on oluline nii portaali sisuline pool kui ka ülesehitus. Veebi juures peetakse kõige olulisemaks loogilist ja lihtsat navigeeritavust, seda peab kõige olulisemaks 83% veebikülastajatest, sellele järgnevad kiirus ning funktsionaalsus (Bourne, 2006). Samas moodustab navigeeritavus osa funktsionaalsusest. Seega lähtutakse antud veebi väljatöötamisel eelkõige selle funktsionaalsusest.
Funktsionaalsusest lähtumine kätkeb endas ohtu, et mõni funktsioon võib saada esialgu üle planeeritud. Portaali rakenduste kasutatavusest ning kasutajate tagasisideuuringute põhjal saab sellest teada pärast portaali valmimist.
Säästva tarbimise portaali sihtrühmasid on kaks: eelkõige tarbija, kes tuleb otsima infot, kuidas käituda ühes või teises olukorras ning milliseid valikuid teha; teiselt poolt tootjad, vahendajad ning säästvate võimaluste loojad.
Portaali esmane funktsioon on olla infoallikas. Nii on see ka säästva tarbimise portaalil. Eelmises peatükis on näidatud, et säästva tarbimise alane info vajab koondamist ühte kohta. Info alla käib nii olemasolev info, mille saab kas portaali üle tuua või sinna linkida, kui ka uudistevood (uudised uutest kauplustest, täikade toimumisest, mänguasjadest leitud ohtlikest lisaainetest jms). Portaal peaks võimaldama ka suhtlust. Suhtlus saab toimuda nii tarbijate kui tarbija –tootja/maaletooja vahel. Samuti ei saa unustada suhtlust tarbija ja portaali vahel: ka tarbijal peab olema võimalus uudiseid edastada.
Tootjatele-maaletoojatele oleks portaal kahtlemata ka reklaami kohaks. Eriti kodumaisel ökotoodete tootjal pole meie käivete juures oma toodetele lihtne reklaami teha, samuti ei pääse nad suurte kaubakettide riiulitele. Portaal oleks kohaks, mis viiks kokku potent-siaalse tarbija ning olemasoleva tootja, tuues seega kasu mõlemile. Võimalik tarbijapoolne kriitika aga aitab mahe/ökokaubandust arendada. Ka saavad tootjad-maaletoojad ülevaate mahe/ökokaubanduse seisust ning see aitab neid nende tegevuste planeerimisel. Kindlasti on oluline tootja-maaletoojate ning portaali vaheline suhtlus. Eespool on nimetatud ka säästvate võimaluste loojaid (koolitused, kampaaniad jms.) klassifitseeritakse suhtluse osas samasse kategooriasse tootjate-maaletoojatega.
Käesolevas portaal ei sisalda endas keskkonnahariduse osa, sest eskkonnaharidus, eriti lastele ja noortele suunatud, peab olema teostatud teises vormis. Siinkohal on tegu portaaliga, mis on suunatud konkreetselt tarbijale.
Funktsioonid saab jagada kolme ossa. Kõige tähtsam on aktiivne pool: info kaupluste kohta, tarbimisvõimalused, uudised. Passiivsed funktsioonid on käitumisjuhised, üldine teooria jm staatiline info, mis ajas palju ei muutu. Täiesti eraldi grupp on nö. kriitiline osa: foorumid, reklaamikriitika, tootekriitika. Sellest jaotusest saabki navigatsiooni loomisel lähtuda.
Käesolevas peatükis arutatakse , milliseid teemasid võiks tulevane portaal kajastada. Antud hetkel ei jagata teemasid funktsionaalsusgruppide vahel, iga teema võib olla esindatud igas funktsionaalsuses.
Säästev tarbimine koondab enda alla mitmesugust loodussäästliku tarbimist, ühendades nii otsese tarbimise, meie igapäevased käitumisharjumused kui ka transpordiküsimused.
Portaalis tuleks kindlasti tutvustada öko- ja mahemärgiseid, tuua välja e-koodid ning lisaained, puudutada geenmuundatud organismide (GMO) temaatikat ning luua (tarbimis- ja info)võimalused, mis soodustaksid säästlike ja tervislike toodete eelistamist vähem-tervislike ees..
Neid on Eesti turul väga palju (ligi kakskümmend) ning lisaks on muud keskkonnamärgised. Tihti ei tee inimesed vahet, mis märgis mida näitab ning seega tehakse valikuid valedel alustel.
Uuringu järgi on tuntuim ökomärgistus “Loodussõbralik toode” seda teadis kolm vastajat neljast. Samas oli see märgis jäänud inimestele silma, kuna see oli paigutatud riiulitesse toodete hinnasiltide juurde. Leiti, et välja võiks olla töötatud ühtlane ökomärgistus, mida tuleks reklaamida, et ta oleks tuntav (Pärisma, 2005).
Seega tuleb välja tuua nii erinevat tüüpi ökomärgiste kui ka erinevate keskkonnamärgiste selgitused. Sellega toetab veeb ka ERLi Loodussõbraliku toote kampaaniat [http://www.roheline.ee/content/view/61/99/lang,et/], mis koondab erinevad ökomärgised ühe märgi alla. Loodussõbraliku toote märk iseenesest ei ole ökomärgis.
Fairtrade ehk õiglase kaubanduse teemat selles portaalis pikemalt ei käsitleta, küll aga on asjakohane hästi väljatoodud viide Fairtrade kodulehele www.fairtrade.ee.
Säästva tarbimise portaalis peavad olema leitavad Eestis tegutsevad ökokaubandusele spetsiaaliseerunud poed ning muud võimalused mahe/ökokaupade ostmiseks. Siia alla kuuluksid nii toidu- kui ka esmatarbekaubad. Kindlasti tuleb tutvustada ka neid laialt levinud ökomärgistega tooteid, mida on saada tavakaubanduses (nt pehme paberi tooted). Pikemas perspektiivis võiks see tekitada jaekaubanduskettidele surve mahe/ökokaupade valiku laiendamiseks oma sortimendis.
Portaalis tuleks kindlasti välja tuua e-koodide ja muude lisaainete infot. E-koodide puhul on see praktiliselt 100% võimalik, muude lisaainete puhul kindlasti mitte ning tuleb teha mingi valik. Kui aastal 1999. oli raamatuna välja toodud umbes 8000 lisaainet (Winter, 1999), siis 2004 aasta väljaandes on neid juba umbes 12 000 (Winter, 2004 ).
Uuring on näidanud, et mida rohkem on elanikel infot geenmuundatud organismide (GMO) kohta, seda vähem on nad nõus nad neid ostma. (Eesti Konjuktuuriinstituut, 2005). Siin peaks ära kasutama GMO-vaba Eesti kodulehte www.eko.org.ee/gmo ning portaali tooma välja vaid peamised GMO ohud.
Kui eelnevalt oli juttu toodetest ja märgistest, siis selles jaotises tuleks esitada konkreetsed tarbimisjuhised. Selles punktis tuleks puudutada elutsükli analüüsi (LCA), transpordi-kilomeetreid, välja tuua kohaliku toote eeliseid, kauakestva toote eeliseid. Siia saab koguda erinevaid artikleid ja uudiseid tarbimise mõjust keskkonnale. Asja näitlikustamiseks võiks üles panna ka mõned videoklipid, näiteks „The Story of Stuff” (Free Range Studios, 2007. www.storyofstuff.com).
Veel sobivad selle jaotuse alla ökolooglise jalajälje ja ökoloogilise seljakoti mõisted. Võimalusel tuleks ökoloogilise jalajälje test ära eestindada, mis ei hõlmaks endas vaid tõlget, vaid ka sisulist analüüsi. Hetkel pole eestlastel võimalik seda testi õigetel alustel teha, küll aga on ökoloogilise jalajälje võrdlus maailmamastaabis olemas Maailma Looduse Fondi kodulehel, mille andmete põhjal oleme me oma ökoloogilise jalajäljega seitsmendal kohal (World Wide Fund For Nature, 2006).
Jäätmete sorteerimise teema on tugevalt päevakorras seoses uue jäätmeseaduse (RT I 2004, 9, 52) muudatuste kehtimahakkamisega.
Kuna jäätmete sorteerimine muutub aina aktuaalsemaks ning vajalikumaks, siis tuleb kindlasti välja tuua jäätmete sorteerimise juhised. Eraldi tuleb lahti kirjutada kortermajade ning hajaasustuspiirkondade nõuded, samuti piirkondlikud erinevused (nt biolagunevate jäätmete sorteermisnõue Tallinnas).
Kindlasti tuleb llua andmebaas avalike pakendikogumiskonteinerite asukohtadega. Hetkel ühtne andmebaas puudub, taaskasutusorganisatsioonidel (Eesti Taaskasutus-organisatsioon ja Eesti Pakendiringlus) on küll omad baasid, kuid neid peab mööda internetti taga otsima. Siia alla kuuluksid ka taarakogumispunktid: nii need, mis on automaatidega ainult pandipakendite jaoks kui ka ilma. Olulised viited ja allikad on siinkohal nii Eesti Taaskasutusorganisatsiooni kodulehele www.eto.ee, Eesti Pakendi-ringluse kodulehele www.pakendiringlus.ee kui ka Eesti Pandipakendi kodulehele www.eestipandipakend.ee.
Jäätmete sorteerimise kohta võib öelda, et kui varem oli peamiste jäätmeliikide sorteerijaid linlaste seas aastaid 20-25% piirimail (Kiisel 2002, 2005), siis nüüd on olukord seoses muutunud seadusandlusega muutunud ja igapäevane meediakajastus näitab, et kuigi ka liigitikogumine areneb kiiresti, otsivad inimesed endiselt aktiivselt ja tulutult infot.
Jäätmete jaotises tuleb käsitleda ka jäätmetekke vähendamist. Oluline on tutvustada ka erinevaid märke pakenditel (Möbiuse leht jt).
Portaalis tuleb välja tuua punktid, mida peab jälgima, et valida parim liiklemisviis. Siia alla saab koondada infot ühistranspordi kohta, et ka selles osas oleks võimalikult paljut infot kasvõi linkide kujul ühest kohast saadaval. Ka rattateede info tuleks siia jaotisesse koondada, kasutades selleks vajadusel omavalitsuste abi. Kindlasti peab siin olema ka viide www.autovaba.ee veebilehele.
Ilmselt peaks veidi puudutama teemat, mida võtta autovaliku aluseks ning millal on üldse mõistlik autot kasutada. Välja saab tuua ka erinevate transpordiliikide mõjude võrdluse. Kõrvale ei saa jätta ka kaubakilomeetrite teemat ehk siis teadvustama inimestele, et lisaks otsestele mõjudele (jäätmed) on igal ostul ka kaudsemad mõjud.
Energia alapunkti alla saab koondada energiasäästu juhised ning energiamärgised. Viide peab olema Rohelise energia lehele www.rohelineenergia.ee.
Kuna järjest enam inimesi mõtleb rohkem ka oma lähemale elukeskkonnale, siis on kohane portaalis kajastada ka säästva ehituse teemasid. Ilmselt ei ole võimalik siin välja tuua kõiki säästvale ehitusele ja remondile spetsialiseerunud firmasid (erandi saab ilmselt teha loodustoodete müügiga tegelevatele ettevõtetele), küll aga saab kindlasti kirjutada säästvatest võtetest ning teada anda koolitustest.
Reklaam mõju inimeste (tarbija)käitumisele on alati olnud valus diskussiooniteema, üks äärmus vaatleb reklaami kui selgelt vajalikku ja tarbimisinfot pakkuvat infokanalit, teine äärmus kui sotsiaalse kontrolli vahendit, mis kujundab meie mõtteviisi ja väärtuseid, käitumist ja eluviisi (Rotzoll jt, 1996). Tänapäeval vaadatakse reklaami siiski üsna konsensuslikult meid ümbritseva meediamaailma osana (meedium – infokandja ja -vahendaja), millel on inimese sotsiaalse reaalsuse kujundamisel suur roll. Ühiskondlik kontekst määratleb kas regulatsioonide või tarbijakriitika näol viisid, kuidas sotsiaalse reaalsusega mittesobituvatesse reklaamidesse suhtuda ja neid vastavalt vajadusele sanktsioneerida. Eestis on olemas ja arenemas küll reklaamialane seadusandlus, kuid tarbijate võimalused pole järele tulnud.
Selgem fookus võetakse reklaamikriitika puhul keskkondlikele väärtustele ja säästvale tarbimisele rõhuvaele reklaamidele Eesmärk on ühelt poolt luua kriitiline infotarbija, kes astuks vastu greenwashile (tarbija eksitamine toote reklaamimisel loodusliku või rohelisi põhimõtteid järgivana), teisalt luua ka kontekst, mis innustaks ettevõtjaid keskkonnateadlikule tarbijale mõtlema. Näiteks kasutab vihjeid loodusele umbes 31 % reklaamidest (naisteajakirjade uuring), kuid sisuliselt tervist või keskkonnasäästu lubavaid tooteid esitleb reklaamidest alla poole protsendi, millest võib järeldada, et väiksemale keskkonnakahjulikkusele või keskkonnasäästvusele viitavate sõnumite kasutamine müügiargumendina on Eestis peaaegu olematu (Kübar, 2006).
Ostuvabal päeva raames korraldas ERL 2007. aastal kampaania eksitavate reklaamide väljatoomiseks. Inimestelt tuli palju vastukaja ning teema pakkus huvi. Portaalis oleks sobiv seda jätkata ning tuua välja näiteid, mis reklaamikeeles suunavad järelemõtlematule tarbimisele või sisaldavad endas varjatud, petlikku sõnumit. Siia laekunud arvamuste põhjal saaksid keskkonnaorganisatsioonid mõjutada reklaamitootjaid ning –tellijaid
.
Kui eelnevalt sai vaadeldud teemasid, mida säästva tarbimise portaalis peaks kajastatama, siis siinkohal analüüsitakse lühidalt portaali struktuuri.
Nagu eespool viidati, on oluline hea navigeeritavus. See tähendab, et portaalis peaks kõik vajalik olema leitav kahe klikiga [http://www.rocketface.com/organize_website/ website_structure.html].
Kuna funktsioonid on eelnevalt jagatud kolme osasse, siis võiks ka veebistruktuuris lähtuda samadest osadest: aktiivne, passiivne ja kriitiline. Nagu eelmise peatüki alguses märgitud, on mitmeid teemaisd võimalik kajastada rohkem kui ühes funktsionaalsuses. Näiteks avaldatakse teade uue rongiliini avamisest nii aktiivses funktsioonis uudistena kui läheb ka transpordi passiivse osa alla ühe liinina teiste seas.
Joonisel 1. on näha lihtsustatud struktuurimudel, mis selgitab, kuidas portaal võiks olla üles ehitatud.
Joonis 1. Säästva tarbimise portaali struktuurikontseptsiooni mudel.
Funktsioonid on joonisel ümber nimetatud, muutudes niimoodi kasutajatele arusaadavamateks.
Käesolev joonis ei ole portaali struktuur, küljendus ega sisukaart, vaid aluseks nendele. Kuna portaali struktuuri loomine on mahukas teema, siis käesolev projekt seda ei käsitle.
Käesoleva tööga on välja töötatud säästva tarbimise internetiportaali kontseptsioon.
Töös on analüüsitud, kas sellise portaali järele on vajadus ning jõutud järeldusele, et kuna säästva tarbimise info pole inimestele piisavalt kättesaadav või on killustatud, siis on säästva tarbimise info portaalile potentsiaalne kasutajaskond olemas.
Osaliselt on välja toodud viiteid juba olemasolevale säästva tarbimise infole, nii veebis kui ka paberkandjatel. Ka selle põhjal selgub, et olemasolev informatsioon on puudlik, pole tarbijale kergesti leitav või on esitatud liiga ametlikus keeles.
Töös on analüüsitud portaali sisuloome lähtepunkte, vastavalt erinevatele osalejatele (tarbija versus kaupmees). Välja on toodud info koondamise vajadus ning tõestatud, et portaali loomisele peab lähenema funktsioonipõhiselt.
Lähemalt on tutvustatud erinevaid valdkondi, mida portaal peab kajastama, tuues välja ka täpsemaid viiteid võimalikele partneritele.
Portaali struktuurikontseptsioon on esitatud ülevaatliku joonisena, millest saab edasi arendada konkreetse sisukaardi.
Normak, M. 2005. Tarbijad toetavad sotsiaalkallakuga ettevõtteid. Marketing & Reklaam. Kevad, 26-31.
Petrone, E. 2007 Roheliseks kasvamine. Petrone Print. 224 lk
Rotzoll, K. B., & J. E. Haefner, S. R. Hall 1996. Advertising in contemporary society: perspectives toward understanding. Urbana and Chicago: University of Illinois Press.
Winter, R. 1999. A Consumer's Dictionary of Food Additives: Fifth Edition. Three Rivers Press. 496 lk.
Winter, R. 2004. A Consumer's Dictionary of Food Additives: Descriptions in Plain English. Three Rivers Press. 592 lk.
World Wide Fund For Nature 2006. Living Planet Report 2006. 44 lk.
Kiisel, M. 2002. Kogukonnapõhine sotsiaalturundus teadliku prügikäitumise kujundajana: bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Kiisel, M. 2005. Keskkonnateadvuse kujunemine Eestis 1980ndatest 2005ni: magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Kübar, S. 2006. Looduslikkusele ja keskkonnale apelleerimine reklaamides: bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Leedmaa, R. 2006. Noorte perede uskumused ja hoiakud ökotoidu suhtes: bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Liikmete uuring. 2005. Tartu: Eesti Roheline Liikumine.
Pärisma, E. 2005. Loodussõbraliku toote kampaania ja tarbijate teadlikkus kampaaniast ning ökomärgistest: lõputöö. Räpina: Räpina Aianduskool
Jäätmeseadus. 1.05.2004, RT I 2004, 9, 52
Bourne, V. 2006. Rackspace discovers the formula for the perfect website [http://www.rackspace.co.uk/default.asp?docId=14579] 04.01.2008.
Eesti Konjuktuuriinstituut 2005. Elanike suhtumine mahepõllumajandustoodetesse ja geneetiliselt muundatud põllumajandussaadustesse. Tallinn
[http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/OSTUEELISTUSED_2005_-_MAHETOIT_kokkuvote.pdf] 04.01.2008.
Eesti Roheline Liikumine. Loodussõbraliku toote kampaania.
[http://www.roheline.ee/content/view/61/99/lang,et/] 09.01.2008.
Eesti Roheline Liikumine, 2004. Säästva tarbimise käsiraamat. [http://www.roheline.ee/files/tarbimine/shopping-guide.pdf] 09.01.2008
Randver, K. 2006. Baltikumis on 2,2 miljonit internetikasutajat
[http://www.emor.ee/arhiiv.html?id=1610] 09.01.2008.
Website Structure.
[http://www.rocketface.com/organize_website/website_structure.html] 09.01.2008.