Epp Petrone raamatuga „Roheliseks kasvamine” puutusin ma esmakordselt kokku vist tema blogis, kui ta
seal raamatu jaoks nõu küsis. Ma ei ole tema blogi väga regulaarne
lugeja, aga keskkonnateemadega haakun ikka. Kuid blogikommentaar on
selline anonüümsem ja seal oled ikkagi vaid üks massist.
Järgmise kokkupuutena avastasin
oma postkastist paar küsimust Epult. Ikka raamatu teemadel. Tal oli
seal lahtiseid otsi, millede üle arutlemiseks abi vaja. Arvasin midagi
ja soovitasin inimesi, kelledelt veel küsida. Selle tulemusel tekkis
juba isiklik suhe raamatuga.
Paar päeva tagasi laenasin „Roheliseks kasvamise” sõbrannalt. Nagu Epp ise on öelnud, et ostetagu see raamat mitme peale, siis on keskkonnasõbralikum J
Võtsin aega oma une-eelsetest
tundidest ja lugesin raamatu läbi märksa kiiremini, kui olemasolev
vaba aeg seda tegelikult võimaldanud oleks.
See ei olnud ahmimine seetõttu, et seal oleks olnud väga palju uusi asju mu jaoks. See oli ahmimine seetõttu, et see on esimesi populaarteaduslikke säästva tarbimise raamatuid, mis on niimoodi poelettidele jõudnud. Sest keskkonna-alast kirjandust ju leiab juba ka, aga enamik sellest on seotud pigem looduskaitse poolega või ökoloogiaga. Keskkonnasõbralik tarbimine on aga see, mis on meile kõikidele kõige lähemal ja puudutab enamikku meist igapäevaselt kõige rohkem.
Sest me tarbime. Tarbime aegajat
üsna arutult. Muidugi on meil veel aega, et jõuda Ameerika tasemele,
aga salajas me ju sinna püüdleme. Viimase saja aasta jooksul on inimkond
tarbinud ja tootnud rohkem, kui kogu eelnenud inimkonna ajaloo jooksul
kokku. Toodetakse, kuna on nõudlust ja tarbijaid. Tarbijad ongi tegelikult
need, kes otsustavad, mida ja kui palju toodetakse. Seda võib mitte
uskuda, aga nii see on.
Meie õnn ja õnnetus on see, et me sisenesime nn. Lääne tarbimisühiskonda suhteliselt hiljuti. Eesti inimestel on veel meeles need ajad, kui poeletid olid täis... , vabandust, tühjad! Ning seda enam naudime nüüd võimalust tarbida. Kaubakeskused on mekad, seal ei ole ainult poed, nendest on tehtud ajaveetmiskohad.
Seda enam on heameel tõdeda,
et on ka neid inimesi, kes mõtlevad keskkonnale, säästlikule tarbimisele
ning – jagavad oma kogemusi teistelegi. Nagu Epp.
Raamatu pealkiri ütleb ära,
millega on tegu. Siin on algajatele „rohelistele” omast naiivset
lähenemist ja juba arenenumate mõttekäike. Miks „roheliste” jutumärkides?
Sest minu meelest ei ole keskkonda säästvalt suhtuv rahvas mingi eriliselt
roheline kamp, vaid täiesti normaalsed tulevikule mõtlevad inimesed.
Eesti tava-„roheline” ei ole mingi Greenpeace inimene, kes läheb
end puude külge siduma. Kuigi, Männiku tee näitel, on neidki.
Mulle meeldib väga raamatu peatukk „Unenägu aastast 2054”, mis on tegelikult Michael Moore raamatust „Dude, Where’s Mu Country” ja kus Moore näeb unes, et on aasta 2054 ja teda külastab lapselaps. Nafta on ammu lõppenud, sisuliselt on toimunud ökokatastroof ning inimesi on alles kordades vähem kui praegu. Püütakse elada naftaajastu jääkidest ning tasapisi kohanduda jälle nö. naturaalsete eluviisidega.
Ma ohkan vaikse kergendusega. Eestlastel on siiski veel nii palju maalähedust, et oma söögi kasvatamisega peaksime me suures osas toime tulema ju? Aga vesi? Meil on õnneks piisavalt ka salvkaevusid ja nende tegemise oskusi. Ja transport? Oh, meil on hobuseid ka. Ja lehmi ja lambaid ja sigu. Igaüks meist teab ju kedagi, kes kasvatab talvekartulit ja peab loomi? Epp jõuab selleni ka, kunagi hiljem ja teises kontekstis. Kuid just siinkohal tajun ma, et kui meil õnnestuks oma praegust tarbimisühiskonnaihalust hallata, siis me oleme suhteliselt heal positsioonil.
Meil on veel isetegemise ja
enese toitmise oskused!
Veel Ameerikast. „The End of Suburbia”. Film, mida ma ise muide siiani näinud ei ole. Loen, et „Eeslinn ei ole maaelu. See on maaelu karikatuur, milles puuduvad tegelikud maaelu osad, puudub kokkupuude looduslike süsteemidega – jõed, metsad, põllumaad. Sa saad lihtsalt lapi muru, mis on tööstuslikult toodetud artefakt. Ja samas puuduvad linnaelu eelised. On vaid mõlema elukeskkonna pahupool. Mida sa tegelikud saad – kuuerealise kiirtee ja vajaduse iga pisimagi asja pärast autosse istuda!”.
Mõtlen meie uute madaltihedate
elurajoonide peale. Sõida mõnest suuremast Eesti linnast välja ja
näed endistele põldudele kerkinud elamurajoone. Infrastruktuur on
praktiliselt puudu. Kui on lapsed, peabd peres olema kaks autot ja sa
pead olema transpordiühik. Mul on tuttav Viimsis, kes ütleb, et lapse
kooliminekuajaks peab ta saama elamise linna. Sest kooli peab nagunii
linna panema ja kes jõuab nii palju vedada. Ma meenutan aegu, kui maaliinibussid
käisid üsna tihedalt. See on minevik. Kõigil on ju autod ja uuselamurajoone
luues ei mõtle keegi sellele, kuidas need inimesed liiguvad kooli,
tööle, poodi. Raamatus toodud näide, et kinnisvaraarendusi nimetatakse
nende nähtuste järgi, mida nad hävitavad, vastab Eestiski tõele.
Loen raamatut edasi ja leian
sealt aina rohkem ja rohkem enda mõtteid. Ka neid, mida ma pole eriti
arutanud. Et mis on parem, kas kilekott või paberkott – tegelikult
hoopis riidest kott. Alternatiivenergiad – mida ja kuidas kasutada?
(siiani õige vastuseta küsimus). Transport – mida arendada, millega
arvestada? Siinkohal vaidlen Epule vastu – hübiidauto ei olegi kõige
keskkonnasõbralikum valik. Kui arvestada lisaks autode kütusekulule
sisse ka autode tootmine ja eluiga, siis on suur hulk autosid hübriididest
eespool. Hübriidautodele akude tootmine on vägagi loodust kurnav protsees
(http://www.cnwmr.com/nss-folder/automotiveenergy/Hidden%20Cost%20of%20Driving%20a%20Prius%20Commentary.pdf).
Või ka selles osas, kui on viide õiglasele kaubandusele (Fairtrade)
kui suhteliselt puhtale tootmisele: kui Fairtrade tootel ei ole ökomärgist
lisaks, siis tegelikult pole mingit garantiid sellel, kas toode on ka
mahedamalt toodetud (info Riina Kuusikult).
Või puudutatud Hiina teema. Kas Epp saab ise ka aru, et see puudutab üsnagi seda raamatus hoopis hiljem sissetulevat ülerahvastatuse teemat. Et Hiina kaupu boikoteerides lükkame me edasi nende roosa unistuse elada nii nagu Ameerikas (ma olen kuulnud väidet, et kui kõik hiinlased tarbiksid samapalju kui ameeriklased, siis oleks kogu maakera kaetud viiemeetrise jäätmekihiga) kui ka ilmselt suretame seal nii mõnedki pered nälga. Teisal on just viie, et üle ühe-kahe lapse ei peaks sünnitama.
Hiina toodete teine pool: kui ostad kodumaise toote, saavad tuge kohalikud tootjad ning transpordi võrra on vähem reostatud.
Kust jookseb see piir? Mida
eelistada? Miks? Või äkki üldse vaadata kriitiliselt enda ümber
ja otsustada mõnest ostust loobuda?
Epu raamatu juures meeldib
mulle just see, et paljudele küsimustele polegi antud üheseid vastuseid.
Sest neid lihtsalt ei olegi. On ainult valikud ja sinu asi on, millise
nendest sa võtad. Ning esimesed sammud on lihtsaks tehtud. Sa ei pea
alustama päris nullist, nagu Epp kunagi. Sind tuuakse välja algaja
säästva tarbija mõttemaailmast, mil on soov olla väga resoluutne
ja ühene. Nagu öeldud, on asi valikutes ning igal asjal on omad plussid
ja miinused. Sul jääb võimalus mõelda ning teha ise oma valikud.